Sööklapuder ja -lusikas

Mäletan väga eredalt, et mind pandi laagrisse Peipsi äärde. Kõlab nagu oleks pandud kuhugi asumisele, aga ju ma ikka vabatahtlikult olin nõus sinna minema. Minu lõhnamälu tuletab meelde mändide ja käbide mõnusaid aroome. Lisaks suvi, eakaaslased...aga ohh issand, kuidas ma kohapeal seda värki vihkasin!

Veel meenutab lõhnamälu kõrvalasuvat sööklat, kus pidi ka ise köögitoimkonnas olema. Meenub see puder ja rõve pudruhais, millesse vanaaegne, prosta metall-lusikas sisse löödi. Isegi sel lusikal on oma hais!

Mingid tegevused olid seal ka, aga täpselt ei mäleta, mis kavas oli. Ilmselt sport, sest mulle ei meeldinud seal mitte ükski tegevus. Ju siis pidi sport olema. Tegelikult üks võistlus meeldis – see oli siis vist ainuke mitte-sport. Tuli teha skulptuur mingitest leitud asjadest, näiteks käbidest ja okstest. Vot sel võistlusel ma korraks elavnesin ja võtsin meie meeskonna juhtida. Saime ka esimese koha! Jee!

Telefone polnud muidugi kellelgi. Välja arvatud Suurtel Inimestel. Neil olid siis isegi vist juba esimesed moblad, aga ma päris kindel ei ole. Äkki helistati ikkagi tavatelefonidega. Korra teatud aja tagant saime minna kuhugi lähedalasuvasse söögikohta, kus oli tavatelefon ja sealt sai siis vanematele helistada.

Tule ja päästa mind!

Minu esimene kõne oli kohe isale ning sõnum lühike ja konkreetne: "Tule ja päästa mind KOHE ära!" Ma ei mäleta, kas isa tuli samal päeval, aga mu mälu justkui ütleb, et ta tuligi jalamaid kohale ja minema ma sealt saingi. Ei iial enam!

Mis mulle siis tegelikult ei meeldinud? Tagantjärele arvan, et see oli privaatsuse puudumine ja koduigatsus. Elada võõraste laps-naiskadega kuhjapidi mingis toas koos, oma ruumi pole...Kõrval suvakate poiste tuba. Pole minu teema, mulle on alati meeldinud oma inimesed, väikesed seltskonnad ja elu, kus mind vabal ajal keegi ei tülita ega sunni mingeid asju tegema.

Miks ma peaks laps olles tahtma minna kuhugi looduskaunisse kohta mingi jäleda haisuga sööklasse putrusid serveerima ja laudu koristama? See pole see teema, et noorelt võiks juba proovida natsa kergemat tööd teha ja oma raha teenida. Sellega ma olen nõus, et kui huvi on, siis võib ju veidi gümnasistina tööd proovida, aga ma olin umbes esimese klassi väike laps ja raha ei pakkunud küll keegi. Vanemad maksid pealegi!

Vangilaager, koonduslaager...lastelaager

Seepärast ei ole ma eluski sundinud või suunanud ka oma last mingisse laagrisse minema. Mitte kunagi! Täiesti külmaks on see jätnud. Isegi siis, kui osa emasid paanikas suvele mõtlevad: appi, laps igavleb päevad läbi kodus, samal ajal, kui vanemad enamjaolt tööl käivad nagu tavalised tööinimesed ikka. Ma tunnen oma last ja tean, et ükski laager poleks olnud mitte ühekski vanuses talle sobiv. Tundub, et ta on täpselt nagu mina, ainult et veel rohkem nagu mina. Jätke rahule ja laske olla!

Ükskord elus, kui kunagi ammu elu esimene laagripakkumine koolist tuli, küsisin, kas ta tahaks minna. Pikema jututa vastas ta ühe sõna: "Ei!"

Juba sõna "laager" assotsieerub minu jaoks pigem negatiivse tundega. Ilmselt lapsepõlvemälestused ja noh, on ka olemas näiteks koonduslaager, vangilaager ja siis...lastelaager.

Ma ei arva, et lastelaagrid mingid koonduslaagrid on. Kindlasti on seal tänapäeval täiega toredaid tegevusi, mida lapsed absoluutselt naudivad. Lihtsalt inimesed, kaasa arvatud lapsed, on erinevad. Olgu see laager kui äge tahes, see pole kodu. Ja lapsele, kes tunneb end peamiselt vaid oma kodus turvaliselt, hindab privaatsust ja omaette olemist, pole lastelaager (ööbimisega) lihtsalt teema. Noh, nagu ma isegi mõtlen – tahaks ikka oma kodus oma voodis ärgata.