Ema tunnistab oma hirme: olin poegadele juurde mõelnud stereotüüpsed käitumismallid

Minu lugu pole ehk väga sensatsiooniline, kuid emana kogesin tõeliselt silmiavardavat üllatust, mis võiks teisigi lapsevanemaid kõnetada. Mul on kolm last. Pojad on peagi 5 ja 3-aastased. Ma ei käi nendega peaaegu mitte kunagi kaubanduskeskuses, sest mul on olnud alati arvamus, et nad viskavad mõlemad kõhuli ning hakkavad röökima, kui mänguasja ja kommi ei saa. Otsustasin oma mugavustsoonist välja astuda ja minna oma lastega enesetapuna tunduvale osturetkele.

Ma tunnen ennast - mul on suhteliselt lühike süütenöör. Ebamugavast olukorrast eelistan pigem lahkuda, kui et lasen asjadel kuidagi paika loksuda.

Poodi sisenedes tahtsid mõlemad poisid oma käru. Hakkasin juba ütlema, et pole vaja, krabame kiirelt mõned asjad ja lähme ära. Kuid lasin neil siiski lastele mõeldud kärud võtta. Esmalt suundusime kohe mänguasjade juurde, kus poisid vaatasid mõnda autot, kuid kordagi ei nõudnud midagi.

Puuviljade juures soovisid virsikuid, apelsine ja banaane. Hakkasin ise neid kotti laduma, kuid poisid tahtsid ise kõike teha. Suurest stressist sain seitse halli juuksekarva juurde, kuid otsustasin taaskord kõrvalt vaadata. Nad panid ilusti puuviljad kotti, näitasin neile kaalul ette klahvid, mida vajutada ja nemad siis piiksutasid kauba läbi. Edasi liikudes tahtsid veel paprikat ja jahubanaani. Ma isegi ei tea, mida selle jahubanaaniga teha, aga siiski ei keelanud neid.

LOE KA: Heureka, ta mõistab, et kõike ei saa ehk kuidas õpetada lapsele rahatarkust?

Edasi valisid nad hapukoort, kana, leiba, tarretist ja tatart. Küpsiste leti juures ka vaid vaatasid, aga kordagi ei nõudnud midagi. Lubasin neil endale sealt letist midagi valida.

Lõpetuseks suurem poiss kutsus mind kaasa. Siirdusime kommileti juurde ja mu ainus mõte oli, et nüüd sõu alles algab. Aga poeg ütles hoopis, et emme, kommi me ei võta, ma võtsin präänikuid. Mõlemad tahtsid oma pisikest Prisma kotti, millesse ladusime kergemad tooted ja meie poeskäik oligi tehtud.

Selle loo mõte oli see, et asjatu hirmu tõttu oleme seni ilma jäänud ägedast ühistegevusest. Ma olen oma lastele juurde mõelnud stereotüüpsed käitumismallid. Ent mul tuli hoopis üllatuda, kui häid valikuid nad poes tegid. Kogu ostukorv oli ju nende kokku pandud! Samas üllatasin ka iseennast - ma loobusin kontrollist.

Olen oma laste üle nii uhke! Märkasin poes paljusid, kes naeratus näol mu lapsi vaatasid. Üks vanadaam isegi kommenteeris, et nii tublid lapsed, aitavad emmet. Väike samm inimkonna, suur hüpe meie pere jaoks!

LOE KA: Ema on üliaktiivse lapse tõttu kannatust kaotamas: kõik, mida ta puudutab, lakkab töötamast või puruneb