06.10.2021, 15:30
Pere ja Kodu oktoobrinumbris | Keit Pentus-Rosimannus: lapse saamiseks proovisime läbi kõik, mida proovida saab. 10 aastaga see lõpuks õnnestus
“Kümme aastat tagasi tundsime, et oleme väikese inimese tulekuks täiesti valmis. Kui paar aastat hiljem polnud mul õnnestunud rasestuda, hakkasime küsima nõu ja otsima vastuseid. Proovisime vist järele kõik, mida proovida saab — alates vitamiinidest, organismi toetavatest pulbritest ja teedest kuni hormoonide süstimiseni,” tunnistab seekordses kaaneloos Keit Pentus-Rosimannus. Värske ajakirja veergudel saad lugeda ka surrogaatemadusest, muredest ja rõõmudest Downi sündroomiga poisi kasvatamisel, laste hirmutunde puudumisest ja paljust muust.
FOTO:
Värske numbri tutvustuses toob peatoimetaja Elin esile õpetajad. Ta keskendub aga just nimelt lasteaia omadele, kuna tunneb, et need õrnad ja suure südamega inimesed vajavad õpetajate päeval rohkem märkamist ja tunnustamist. Samuti peatub ta vanemluse keerulistel tahkudel ning tuletab meelde: kõik rasked perioodid on ajutised.
Avameelses kaaneloos tunnistab Keit Pentus-Rosimannus, et kuigi tilluke Iti Loretta oli kaua oodatud, pakub uus elukorraldus värsketele vanematele parasjagu tegemist ning hullust keset töö- ja pereelu pingpongi. “Ma ei ole mingi superinimene. Olen samasuguste mõtete ja muredega pisikese tütre ema nagu tuhanded teisedki.” Usun, et selline tunnistus ei saanud talle kerge olla, ent olen tänulik, et ta need sõnad välja ütles.
Me Peres ja Kodus toome lugejateni lapsevanemluse ühes selle murede ja rõõmudega, et iga ema ja iga isa teaks: sa ei ole sel teekonnal üksi, su mure ei ole ainult sinu mure ning iga sinu pere läbi mõeldud valik sel teekonnal on õige. Mitte kellelgi teisel ei ole õigust neid valikuid kahtluse alla panna. Soovin, et nende lugude ja ausate väljaütlemiste kaudu suudaksime pisutki vähendada ühiskonnas vohavat momshame’i ehk ema süütunnet ning ennetada vanemate depressiooni ja läbipõlemist. Lustaka muigega suul lugesin Mari ja Grete (lk 52) juhtumisi taltsutamatute rüblikutega. Mu aastatagune igapäev tuli säravalt meelde, kuigi toona see mind sugugi muigama ei pannud. Need emotsioonid, kui kolmene poiss pargist putku pani või pooleteisese tüdruku kõrge laua otsast ukerdamast leidsin… Oli tunne, et siin saabki maailm otsa ja mina nendega enam toime ei tule. Ei saa ju olla, et üks kolmene lihtsalt ei kuula, kui ma talle selge ja kõva häälega stopp! hõikan. Selgus, et saab küll. Tema lihtsalt jooksis edasi, ja mina tema järel. Praegu oma väikeste ohutajuta põnnidega kimpus olevatel emadel ja vanemlusmentor Tanel Jäppinenil on sulle sel teekonnal mitmeid nõuandeid jagada, kuid peamine on meeles pidada: seegi periood on mööduv. Niisamuti, nagu möödusid rasked magamata ööd, niisamuti, nagu peagi mööduvad neljase lõputud vaidlused, ja ainult veidi hiljem teismelise tujud. Pea vastu!
Kõiki septembrinumbri lugusid saad juba praegu sirvida SIIT või allpool endale huvipakkuvale pealkirjale klõpsates.
“Elan praegu oma elu kõige õnnelikumat aega,” õhkab Keit Pentus-Rosimannus, olgugi et pärast väikese beebi kõrvalt tööle naasmist on ta elu üks korralik töö- ja pereelu pingpong. Õnneks on tal toeks abikaasa Rain, kes on täiskohaga pühendunud pisikese Iti Loretta kasvatamisele.
“Soovisin, et mu esimene laps sünniks siis, kui olen 29. Pärast 10aastast tutvust Kristjaniga. 29aastaselt jäingi lapseootele, paraku rasedus katkes ja rohkem mul rasestuda ei õnnestunud. Meie beebid sündisid lõpuks 14 aastat hiljem. Tänu arstiabile. Ja tänu teisele naisele,” paljastab Anu.
“Suured võlad, magamatus ja beebi. See kõik lükkas meid abielukriisi, mis päädis teineteise solvamise ja karjumisega. Me ei uskunud, et sellest võitjana väljume,” meenutavad augustis 14. pulma-aastapäeva tähistanud Eveliis ja Marek.
“Kui miski ei lähe nii, nagu plaanitud, tabab sind tunne, et see, mis juhtus, on hullem kui surm. Ma oleksin nagu kusagile kuristikku kukkunud,” meenutab Rutt hetke pärast sünnitust, kui ta Albertile otsa vaatas ja taipas, et lapsel on Downi sündroom.
“Vivian, kuulake nüüd tähelepanelikult. Teie laps on segatuharseisus — ma tunnen tema peput ja jalgu. Te tulite haiglasse liiga hilja, nüüd pole muud teha kui ise sünnitada. Teil tuleb end selili keerata,” ütles arst. Ainult mitte selili, mõtlesin mina õudusega…
“Kahesele pojale autoteele järele sööstes hüüdsin stopp!, aga tema ei teinud kuulmagi. Sellistel hetkedel luban endale, et ma ei lähe poisiga enam iial välja,” kirjeldab Mari üht paljudest kordadest, mil Henri on ta pulsi lakke ajanud.
Kuigi 21-aastane Carmen enam õde Pandoraga koos ei ela, suhtlevad nad tihedalt ja suurem viib väiksemat kinno. Carmen usub, et nende tiheda sideme saladus peitub selles, et ta juba koolilapsena õde hoidis.
Muusikud Sofia Rubina-Hunter ja Jason Hunter said suvel perelisa, kui sündis Natan. Pisipoiss on hoopis teisest puust kui ta õde Naima beebiajal, tunnistavad mõlemad vanemad.
“Oleme maailma igavaim pere: eestlasest ja sakslasest rahandus- ja maksuinimesed ning nende šveitslastest lapsed,” naeravad Thorsten ja Piret Lensch, kelle üdini rahvusvaheline elu on viinud nad Baselisse Šveitsis.
Mälu kisub magnetina lapsepõlve ja need pildid, mida silmade sulgedes näen, panevad õlgu väristama. Mõtlen huumoriõudusega, kuidas see võimalik oli.
See oli oktoobris kolm aastat tagasi, kui meie perega liitus kõige pisem Piltsberg, Madeliine. Kolmanda järjestikuse tütre sünni puhul polnud õnnitlused enam nii suurejoonelised. Ehk võeti ta tulekut kui tavapärast elurütmi?
“Mind ei ole enam siin.” Nii ütles vanaema mulle korduvalt, kui tal suvel oma lapsepõlvekodus külas käisin ja ta väikestest, üha enam kokku kuivanud kätest kinni hoidsin.
Olen ametilt grimeerija ning enne lapsi pidasin blogi ja postitasin Instagrami just iluteemadel. Minu teekond pereteemade influencer’ina sai alguse 2018. aastal, kui sain esimese poja. Jagasin blogis oma sünnituskogemust ja see kõnetas inimesi. Mina jällegi tundsin, et oleks põnev jagada oma teekonda emana ka edaspidi. Koos rõõmude, murede, seikluste ja väljakutsetega — kogu täiega
Oli pime sügisõhtu, kolliperes käis vilgas tegevus. Nad olid just naasnud halloween’i-retkelt, koputanud ustele ja karjunud: “Kas komm või pomm?” Nüüd sorteerisid nad saaki. Seda oli suur kuhi, kus leidus õunu, üllatusmunasid ja igat sorti komme: iiriseid, lutsukaid, pulgakaid ja muidugi ka šokolaadikompusid.
Selle Kurtna külas asuva kolmetoalise korteri sisekujundusel hoiavad Instagrami kaudu silma peal inimesed üle Eesti. Anna, Algo ning nende poegade Pääreni ja Pelle kodu on viimse detailini läbi mõeldud ja kõik siin on suuresti ka enda tehtud.
Pere ja Kodu lasteosa kaasautor Krista Kruve tutvustab raamatuid, mida ta lapsed Uku (7) ja Kertu (4) raamatukogust välja valivad.
Kertu (4) ja Uku (7) talletavad kauni sügispäeva saabuvaks talveks. Tee ka sina endale taimedest põnev pilt või järjehoidja!
Krõbekülm pole enam mägede taga ja varsti tuleb talveriided kapist välja kraapida. Uurisime, missugused on kõige talvekindlamad mütsid ja kindad.
Pasta on toit, mis meeldib lastele. Kodustes pastaroogades üritan hoida vahekorda 50 : 50 — pool pastat ja pool muud kraami. Eriti aedvilju armastan ma sinna peita! Enamik retsepte algab sõnadega “prae sibul ja küüslauk võis”. Ja tõesti, need kodumaised terviseturgutajad ei maksa palju ja makaronide seltsis ei pane neid tähelegi. Ja muidugi täisterapastatooted: kui lapsi kohe nendega harjutad, maitsevadki need rohkem.
Kas oled märganud, kui vastutusrikast tööd teevad su põnnide õpetajad? Nad võtavad igal hommikul kaissu su kahese, jooksevad majaringe su väsimatu kolmesega, räägivad hingest hinge lugusid viiesega ja poetavad pisara, kui seitsmene pajatab kooliootusest. Seekordsel õpetajate päeval tunnustame ja täname just teid, lasteaiaõpetajad. Aitäh selle suure töö, vaeva ja hingesoojuse eest!
