Maria blogi | Potitreening on lapsevanema elu tüütuim aeg! Vibust saab nutt, nutust viha ja pott lendab, kus seda ja teist
Jah, potitreening on tüütu. Miks? Sest see ei laabu mitte kunagi nii nagu plaanis. Esimesed pissid lähevad nagunii potist mööda ja vaid meelekindlus aitab asjaga jätkata kuni hetkeni, mil vaev on end ära tasunud. Ja esimeste pisside puhul räägin ma siis mitte esimesest paarikümnest, vaid pigem sajast või tuhandest...
Mäletan esimese lapsega, kuidas hakkasin teda potile panema juba kuue kuu vanuselt. See polnud hea mõte. Alguses oli potitamine rohkem nagu mäng, aga mingil hetkel hakkas poti nägemine last endast välja ajama. Nii läkski pott peitu peaaegu aastaks, kuni lõpuks lastehoidu minnes see teema taas päevakorda kerkis. Laps nägi ju hoius, et teised käivad potil ja sai aru, et ka temalt oodatakse seda. Ometi ei saanud ega saanud ta mähkmetest vabaks ja edu hakkas potil käimist saatma alles siis, kui poiss oli 2-aastaseks saanud. Siis mõtlesin, et nüüd on küll viimane aeg end kokku võtta ja laps saigi mõne päevaga asja selgeks. Õnnetusi juhtus sealt edasi väga harva. Neljasena õppis end ise ka puhastama ning tundsin, et elu on lill. Ehk siis — kõik see võttis aega kokku 3 ja pool aastat!
Teise lapse sünniga meenus mulle otsekohe too potisaaga ja pean tunnistama, et olen teadlikult potitamist edasi lükanud. Nüüd aga tunnen, et ammu oleks aeg see käsile võtta, sest kunagi peab ju ka too laps mähkmetest vabanema. Alustasingi potitamist sellest, et panin ta korraks istuma ja kiitsin. Potitasime ka nukke ning kaisukaid. Sellest hoolimata ei tulnud kaks nädalat potti midagi ning kolmandal nädalal hakkas laps end "vibuks viskama" ning tuli teha väike paus. Natuke küll jätkasime nii, et suurem näitas ette potil käimist ja nukud käisid ka, aga tema ise keeldus kategooriliselt. Vibust sai nutt, nutust viha ja nii see pott endale tiivad alla võttiski iga kord, kui silma alla sattus. Lennutati seda potti, kus seda ja teist ning lõpuks laps muudkui viskas ja viskas potti, kuniks pidime selle silma alt vannituppa kolima. Ometi tuli ka siis paks pahandus, kui laps vannituppa sattudes potti nägi.
Päris nõutuks teeb see lugu. Ma pole teda kunagi potile sundinud või teda seal vägisi hoidnud, seega ma eeldan, et tegemist on loomuliku etapiga, mis iseenesest möödub. Üks märk selle perioodi võimalikust möödumisest on näiteks see, kui viisin kord vannitoast poti taas mängutuppa, kus laps suurema osa oma päevast veedab ning ta läks täitsa vabatahtlikult sinna peale istuma. Järgmine kord, kui ta seda kordas, kiitsin hoolega, kui aga proovisin tal püksid jalast võtta, et istuks palja pepuga potile, hakkas taas suur kisa pihta ning olime taas alguses.
Praegu ongi taas seis selline, et vahel potil istutakse ja vahel käivad seal nukud, aga püksid jalast ära ei käi. Samas, uusi mähkmeid ta ka jalga ei taha, seega loodan lõpuks selle selgeks teha, et ainult siis saab kodus ilma mähkmeteta ringi käia, kui kõik hädad potti tehakse. Mulle tundub, et ta pole seda seost veel loonud. Samuti ei kontrolli ta ilmselt veel oma põit, kuna öömähe pole hommikuti tihti kuiv.
Eks me nüüd samm-samm haaval jätkame seda kuivtreeningut, kuniks ühel päeval lubab püksid ära võtta. Suurema lapse potitamise ajal lugesin kusjuures ühest sel teemal kirjutatud raamatust, et enamus lapsi hakkab oma põit kontrollima alles aasta ja 9 kuu vanuselt. Minu laps on aga alles aasta ja 6 kuu vanune, seega proovin ennast lohutada sellega, et aega veel on. Lisaks proovin tutvustada talle ka beebi-istet suurele potile. Äkki see motiveerib teda rohkem?
