“Mul tekkis painajalik paratamatuse­tunne: nüüd ei ole enam tagasiteed, oleme terveks eluks seotud kohustusega, mille juurest pole võimalik “ära jalutada”,” proovib Ergo sõnadesse panna tunnet, mis teda isaks saades tabas. “Minu poolt puudus algatus ja initsiatiiv, olin nagu mingis unenäolises paralleel­reaalsuses – täitsin kohustusi masinlikult ilma erilise emotsionaalse kontaktita. Ma ei olnud tegelikult kohal ja loomulikult muserdas see Gretet. Talle tundus, et ta elab koos lapse ja mingi mehega, kes isa funktsiooni suhteliselt kehval moel täidab," meenutab ta.

Telli ajakiri endale postkasti SIIT.

Jaga
Kommentaarid