Maria blogi | Ajuvaba! Tuleb välja, et meie pere teenib 100 eurot liiga palju selleks, et elektritoetust saada

Pere ja Kodu blogija Maria on viimastel nädalatel olnud kõrgetest elektri börsihindadest tohutult häiritud ning olles hiljuti kirjutanud soovist energiatoetust taotleda, nukrutseb käesoleval nädalal selle üle, et nende pere teenib täpselt 100€ liiga palju selleks, et toetusele pretendeerida.

Mõni aeg tagasi tekkis mu tutvusringkonnas arutelu, kas energiatoetust ikka on mõtet küsida. Vastu-argumenteerijate näited olid sellised, et reaalselt ei tohi sul üldse mingit palka olla, et toetust saada, peaksid elama ühe inimese palgast ja omama tervet tosinat last. Ma proovisin vastu argumenteerida, et ju ikka on riik teinud kalkulatsioonid õiglaselt ja võtnud arvesse igat aspekti. Aga võta näpust!

Sattusin nimelt lugema lugu sellest, et väikesed lapsed ei lähe mitte mingil muul moel arvesse kui 0,3 koefitsiendiga ehk siis nende eest arvestatakse 337,8€. Minul on selliseid kodus kaks. Oleksid nad 14, oleks summa natuke suurem. Jäin mõtlema tükk aega selle peale, kuidas artiklis räägiti, et suuremaid lapsi ei võeta õiglaselt arvesse, kuna nende kasvatamise kulu on üpris suur. Mida aga keegi ei maininud, on asjaolu, et 1126 € kehtib piiriks vaid esimesele teenijale peres. Teine töötav või mittetöötav täiskasvanu omab väärtust natuke üle 500€ ja lapsed sinna otsa siis 337,8€ tükist!

Just see teise töötava inimese lahterdamine sinna väheväärtuslikku kategooriasse tähendab meie perele seda, et oleme liiga heal järjel. Päris äge, et tehakse niiviisi töötavatel täiskasvanutel vahet — vaid esimene on väärtuslik ja teine moodustab vaid poole esimese väärtusest. Teisisõnu, meie pere viga on see, et kuigi neli inimest peres, siis on sissetulek 100€ suurem lubatud piirist. Selline asi paneb ikka kukalt kratsima küll.

Minu mõistus ei võta, kuidas mõlemad täiskasvanud pole samal pulgal. Ajuvaba! Maksan ju minagi kogu oma sissetuleku pealt makse. Ei ole ju nii, et ma teise pereliikmena maksan maksu vaid poole palga pealt, et minu sissetulekut või panust kuidagi pisendada toetuse osas. Ma teadsin nagunii, et mingeid suuri summasid meie kontole sellest toetuse taotlemisest laekuma ei hakka ja võimalik, et olekski saanud vaid 30€, aga mõeldes sellele, mida rääkisid taotluse vastased, siis see oli minu elus ilmselt esimene ja viimane kord riigilt mingit raha küsida.

Oleks ma kohe aru saanud, et mind töötava inimesena ei võeta arvesse kui esimest töötavat pereliiget, poleks ma elu sees hakanud oma aega selle peale raiskama. Aga nagu öeldakse, siis loll saab ka kirikus peksa. Mina sain tunda end tõsiselt lollina. Ja neile, kes muretsevad, siis meie pere arved on endiselt makstud, kõhud täis ja võlgu pole. Olen harjunud juba tudengieast alates varuma toiduaineid mustadeks päevadeks ja isegi kui järgmise palgapäevani on vaid 30€ järgi, siis kappides ja sügavkülmas on alati vähemalt 150€ eest toitu.