Peatoimetaja veerg | Emadus on andestamise kunst
Lasteaed. Õhtu, umbes pool kuus. Läksin tütrele autoga järele, parkisin tiheda liiklusega tänava serval olevale parkimiskohale, nagu alati. Hüppasin autost välja, suundusin lasteaia hoovi, võtsin lapse ja läksime auto juurde tagasi, nagu alati. Istusin autorooli, nagu alati.
Ta lobises vahetpidamata, nagu alati. Et koju suunduda, pidin jälgima tihedat tagant ja eest voorivat liiklust, et õigel hetkel teha tagasipööre üle sõidurea ja pöörata autonina seljataha, kodu poole. Olin seda sadu kordi teinud, iga hommik ja iga õhtu.
Hetkel, kui sain autonina õiges suunas keeratud, kuulsin äkki tohutut karjatust. „Emmmeeeee, ära mineeee!“
Mu süda jättis kolm lööki vahele. Auto tagumine uks oli pärani lahti ning mu laps seisis parkimisplatsil ja nuttis ehmatusest lohutamatult. Ma olin ta maha jätnud ning ilmselt ei puudunud palju, et oleksin autorattaga ta tossunina riivanud.
Peatasin samal hetkel auto ja jooksin tema juurde, haarasin kükitades tal ümbert kinni ja palusin sada tuhat korda vabandust.
Igapäevaseid liigutusi automaatselt tehes olin meeltesegaduses ühe liigutuse kontrollimata jätnud – kas laps ikka jõudis autosse? Ei jõudnud.
Sellest on nüüd kümme aastat, aga meenutan seda õhtut siiani õudusega. Palusin temalt uuesti ja uuesti vabandust. Tema aga – juba samalt sõidult koju jõudes oli tal hirm meelest ning ta rääkis isale juhtunust suure elevusega, järgmisel päeval ka õpetajatele ja sõpradele...
Isegi kui oleme solvunult lubanud, et nendega enam iial koolitükke ei tee, siis tegelikult teeme ikkagi.
Kui ma pean vastama, mis on emadus, siis see on vastastikuse andestamise kunst. Emale andestatakse ja ema andestab alati. Nad võivad meid mudelautodega visata, meile kõige suuremas vihahoos „paha emme!“ hõigata, võivad meie reeglitest üle astuda või hingepõhjani solvudes ukse pauguga me silme ees kinni lüüa. Meie võime neid nutiajast ilma jätta, raske päeva õhtul midagi mõtlematult käratada või kogemata sõitvast autost maha jätta... hommikuks on see kõik ununenud. Ja isegi kui oleme neile solvunult lubanud, et enam iial nendega koos koolitükke ei tee, siis tegelikult teeme ikkagi.
Emadepäevakuul soovingi kõikidele armastavatele emadele vähest solvumist ja suure südamega andestamist. Ning seda, et kumbki pool seda kurjasti ära ei kasutaks. Ilusat emadepäeva!