Uus aasta, uued võimalused

„Kui täna on halb päev ja läksime tülli, siis homme on parem ning hakkame otsast pihta,“ võtab seekordne kaanepersoon Kristi Saare avaloos kokku vanemluse ühe dilemma. Mulle väga meeldib Kristi eluterve suhtumine emaks olemisse – isa on emaga samaväärne lapsevanem, kodu aitab korras hoida koristaja, toitu võib teinekord tuua ka kuller. Me ei pea kogu maailma üksi püsti hoidma, vanemlus ei pea nii stressirohke olema.

Ma arvan, et pole olemas ema, kes poleks õhtul lapsi magama saades mõelnud, et täna läks jälle kõik pekki – keegi oli kellegi peale pahane, keegi ei kuulanud piisavalt sõna ning keegi ütles kellelegi valesti. Tihti olime selleks kellekski me ise, sest reageerisime mõnele pahandusele üle või olime päevast nii väsinud, et lihtsalt ei jaksanud emadusele päris nii läheneda, nagu raamatutes kirjutatakse.

Sellistel õhtutel võib pihutäis pisaraid aidata kurbuse ja pettumuse enda seest välja saada ning natuke asja parandada, aga veelgi rohkem aitab see, kui ütled endale, et see kõik on okei. See on okei, kui mudilane polnud täna nõus midagi kasulikku sööma, see on okei, kui vend õele tigedana mõne krõbedama sõna käratas või lausa tou kirja pani. See on okei, kui tunnistusele ei tulnud kõik need hinded, mida me ootasime. Ja niisamuti on ka see okei, kui sa selle kõige peale endast välja läksid ega suutnud lõpuni rahu säilitada. Homne toob uue päeva ja uued võimalused paremini proovida.