“See oli ju kõigest tass!”
“Memme tutistas mind!” kaebas tütar alles mitu aastat hiljem. Solvumine ja arusaamatus vanaema käitumise pärast olid teinud hinge pesa. “Ta tutistas, sest tegin tassi katki. See oli ju kõigest tass!” Nõukogude aja lapsed ei teinud toidunõusid katki ega joonistanud ustele südameid, nagu tegi seesama tütar kuueaastaselt, mil arvasin ta juba täitsa mõistliku olevat. Kui ikkagi juhtus, et tegid, siis said tutistada. Hirmust püsisid asjad terved ja seinad puhtad. Seekordses ajakirjas mõtiskleb Mihkel Raud, et laste pidev nõue “Minu oma!” pärineb vanemate pidevast manitsevast murest asjade katkimineku pärast. Arutlused laste omanditundest käivad läbi mitmest artiklist. Mõtlen, et lapsel on õigus oma asjadele ja kohale, kus neid hoida, aga samavõrd oluline võiks olla mõistmine, et peres jagatakse asju. Tunne, et oleme meeskond!