Näiteks tulime ükspäev liivakastist ja võtsime esikus riidest lahti. Aitasin poega, rääkisin temaga juttu, samal ajal kui tema tiris liivast ja märga kilekinnast käest. Saanud kinda kätte, viskas ta selle sõna lausumata mulle näkku. Ehmusin, kuid jäin rahulikuks ja ütlesin: “Sain haiget, palun ära enam nii tee!” Seda kuulnud, vaatas poeg mind, tiris käest teise kinda ja virutas sellegi mulle vastu vahtimist.
Või teine juhus. Lapsed istusid diivanil ja lehitsesid kumbki oma raamatut. Äkki võttis poeg väikselt õelt raamatu käest, õde hakkas nutma ja proovis seda tagasi saada. Mina palusin teisest toast kindlameelselt, et vend raamatu tagastaks. Poeg vaatas mulle otsa, justkui hinnates, kui kaua mul nendeni jõudmiseks aega läheb, liigutas end kibekiirelt ja viskas raamatu vastu seina.
Selliseid asju tuleb ette iga päev kord või paar. 

Edasi lugemiseks: