“Enne tuleb end natuke harida,” kostis üks vana tõru, kes oli kunagi alla kukkudes oksa ja tüve vahele kinni jäänud. Ta oli üleni pruuniks tõmbunud ja kipras ning puu otsas hüüti teda Tõru-onuks.
“Mis seal all meist üldse saab?”
“Paljugi mis,” lausus Tõru-onu saladuslikult. “Mõned kukuvad mulda ja neist võrsuvad uued tammepuud.”