Ka äreval ajal vajame õnnehormooni

Helistasin Birgit Sarrapile jaanuari keskel, et kutsuda teda meie märtsinumbri kaanele. Kohtusin temaga viimati kolme aasta eest, kui ta perest ise ajakirjanikuna loo tegin. Birgit võttis telefoni oma tavapärase energiast pakatava häälega ja vastas kohe: “Aga miks ka mitte!”

Pärast jaatavat vastust ajasime veel paar minutit juttu, justkui meie viimasest intervjuust poleks üldse kolm aastat möödas ja me teaksime teineteist hästi. Kõnet lõpetades tundsin, kuidas mul käis üle kere see mõnus judin, mis algab kuskilt tagant õlgade kohalt, jookseb siis sähvatusena varbaotsteni välja ning jõuab tagasi õlgadeni, ajab suunurgad üles ja tekitab hea tunde. Serotoniin, see õnnehormoon. See pühkis korraks kõik muud mõtted peast.