„Me ei lasknud Downi sündroomil ega eesootaval end hirmutada. Tütar pakub mulle õnne rohkem kui raskusi“

„Meid üritati veenda, et erivajadusega lapse perre võtmine on liiga suur risk. Meie ei näinud mitte tema füüsilisi puuduseid, vaid tema siirast naeratust,“ meenutab 10-aastase Isabella ema Janika.

Janika kuulis 2012. aastal juhuslikult pisikesest 2,5-kuusest tüdruklapsest, kelle vanemad olid temast loobunud. Isabellal oli mitmeid raskeid diagnoose: Downi sündroom, südamerike ja suulaelõhe. Janika polnud kunagi mõelnud võõrale lapsele kodu pakkumisest, aga Isabellast kuuldes käis ta südamest läbi tunne, et tüdruku kodu võiks olla nende juures.

„Meid üritati ikka ümber veenda, et äkki soovime enda juurde hoopis mõnda teist last. Näiteks 3-aastast tüdrukut, kes oli oma vanematest ilma jäänud. Aga me teadsime, et see laps saab endale nii või naa kodu.“

Janika mäletab hästi, kuidas spetsialistid talle aina uutest ja uutest riskidest rääkisid, samal ajal kui naine ise vaatas neid väga kindla pilguga. „Mõtlesin, et me veel tõestame, et tema haigused ja erivajadus ei takista tal täisväärtuslikku elu elamast.“