„Mu fookus oli kogu aeg imetamisest tingitud hirmude maandamisel, lapse üle polnudki mahti suuremat rõõmu tunda“

Rinnaga toitmisest on pikalt räägitud kui millestki, mis peaks tulema loomulikult, kuid kahjuks pole see alati nii. See võib kaasa tuua ka palju valu, stressi ja kurnatust. Nii läks ka Liisaga, kes ei mäleta oma lapse esimestest elukuudest muud kui enda pisaraid. Sel põhjusel pani ta oma loo ka kirja.

Kui mu väike paljas konnake mulle kõhule asetati ja allkorruse õmblustega ühele poole saadi, jäeti meid kolmekesi palatisse väikest ilmaime nautima ja ühtlasi oli mu ülesandeks beebi rinnale saada. Ei osanud seda mina ega tema. Lõpuks sai ämmaemand küll lapse rinna otsa, aga ta püsis seal täpselt nii kaua, kuni ämmaemand ühe käega minu nibu ja teisega last hoidis.

Nibud olid nii kohutavalt valusad ja piima tuli heal juhul vaid paar tilgakest. Arvasin, et nii peabki olema, tuleb lihtsalt järjekindel olla. Kolmandal päeval hakkas piimamasin tööle ning saime haiglast koju positiivse kaalukasvuga ning teadmisega, et nibukaitsme abiga suudan imetada. Valu aga jäi.

Kui laps oli alles nädala vanune, läksin arstikabinetti enesega üsna rahulolevana – lapsel kaal ju tõusis ja mina sain nibukaitsmega ilusti imetatud. Arstil jagus aga ainult etteheiteid. Tundsin, et teen kõike valesti ja üks hetk hakkasid pisarad lihtsalt voolama. Väljusin kabinetist kolme potentsiaalse diagnoosiga: