Šokk pärast kolmanda lapse sündi. „Pidasin beebi eest hoolitsemist kohustuseks ja tahtsin olla ükskõik kus mujal, aga mitte temaga“

„Mul võttis pea kaks aastat, et hakkaksin oma kolmandat last armastama,“ tunnistab kolme väikelapse – kahe IVFi ja ühe loomulikul teel saabunud üllatusbeebi – ema.

Elu kahe väikelapse emana oli mulle oma kaoses ideaalne. Kõik tundus hea ja tulevik neljaliikmelise perena helge. Kuni ühel õhtusöögil lemmik­restoranis oma lemmikveini nautida püüdes ei leidnud ma selles midagi nautimisväärset. Kui ühe hommikuse oksendamise suutsin toidumürgituse kaela veeretada, siis järgmiste sarnaste hommikute järel suundusin apteeki rasedustesti järele. See osutus positiivseks. Aga kuidas? Me teadsime, et loomulikul teel me abikaasaga omavahel lapsi ei saa. Esimene laps sündis pärast kolmandat IVF-katset ja ka teine laps tänu teadusele.

Kaks last olid minu unistus lapsest peale. Tundsin end räpasena, kui leidsin end mõttelt, et ma pole uue lapseootuse üle just üleliia elevil