Taavi Eilat: kas väikesele lapsele on mõtet ette lugeda? Jah! Kasvõi hispaaniakeelset luulet

Istusin ühel tormisel sügishommikul Eesti Lastekirjanduse Keskuse hubases saalis ning lugesin lastele ja nende vanematele perehommiku raames ette oma lapsepõlve lemmikraamatut.

Oktoober oli ette­lugemise kuu ja see pani meenutama ka aega, mil ise olen lapsevanemana ettelugeja rolli kasvanud.

Kaks aastat tagasi, kui Hõbe oli paarikuune ja lebas lalisedes matil elutoa põrandal, polnud meil kodus ühtegi lasteraamatut. Et aga kihk ettelugemisega algust teha oli suur, haarasin riiulilt Paulo Coelho hispaaniakeelsed luuletused, mida talle püüdlikult esitasin. Muidugi võib selle peale muiates küsida, kas nii väiksele on mõtet lugeda ja mida ta sellest küll aru saab, aga mina pikalt ei juurelnud.

Mida vanemaks Hõbe sai, seda enam sigines meie koju ka lasteraamatuid. Ühel hetkel tuli kapinurgal ootav virn kuhugi ära paigutada. Et lasteraamatud on kujundatud kirevalt, pilkupüüdvalt ja lustakalt, näis ilmne raiskamine neid n-ö tavariiulisse ära peita. Olin sõpradest lastevanemate juures näinud ja kuskilt ka lugenud, et raamaturiiulid, kus esikaas paistab tervenisti ära,