„Pärast viis nädalat kestnud lahingut lõin käega. Olen iseendas pettunud, et ma imetamisega hakkama ei saanud“

Imetamine on kõige loomulikum viis oma lapse toitmiseks ja rinnapiim on beebile parim. Isegi seda teades maadlesin kaua oma vastakate tunnetega ja ebaõnnestumiste järel sirutasin käe ehk liiga kergekäeliselt piimasegu järele.

Ma olin nagu täiskasvanud laps enne, kui ma rasedaks jäin. Arvasin, et beebid on ühed imelikud olevused, meenutades rohkem tulnukaid kui lapsi, ning selleks, et saada endale päris laps, tuli see beebiaeg minu mõistuses lihtsalt kuidagi üle elada. Lisaks sellele leidsin, et imetamine pole midagi loomulikku ega kaunist, vaid miski, mis naistele lisaks sünnitusele looduse poolt veel lisavaevaks juurde antud.

Ükskord jõudis aga kätte päev, kui ka minu rasedustestil seisid kaks planeeritud triipu. Hoolimata senistest segastest tunnetest beebipelguse ja lapsesoovi vahel muutus mu mõtlemises selle sekundi pealt aga palju.

Kui mu beebi ühel lumesajusel ööl sündis ja ta mu rinnale tõsteti, oli kohtumine väga oodatud ning eriline. Kui minu kõht oli kinni õmmeldud, sain ta uuesti oma rinnale. Ja siis hakkaski meie imetamise teekond pihta. Või õigem on öelda ikkagi lahing, sest imetamisest oli asi kahjuks kaugel