Elu tujuka kahesega. „Lihtsam on last mitte kaasa võtta kui tegeleda ümbritsevate hukkamõistuga“

„Ükskõik mida ma teen või kuidas seletan, sellest ei ole mingit kasu. Saara teeb ikka nii, nagu tema tahab,“ kirjeldab Sandra oma igapäevast võitlust kaheaastasega. „Vahel lasengi tal siis maas süldina end lihtsalt tühjaks karjuda.“

Kaheaastaste arengufaas, mida ise­loomustavad tugevad emotsioonid, tujumuutused ja ekstreemne vajadus kõike ise teha, on vanematele sedavõrd intensiivne, et on saanud külge laialt levinud sildi „kohutavad kahesed“. Mõistagi ei pea vanemad kohutavaks mitte last, vaid neid tujusid ja jonnihooge, millega on keeruline toime tulla.

2,5aastase Saara ema Sandra jaoks on praegune „kohutava kahese“ periood seni üks keerulisemaid. Ema kirjeldab, et laps peab kõike saama nüüd ja kohe ning kui ta ei saa, järgneb väga vali kisa. Olgu selleks siis lapse „põnev“ idee vildikatega näo peale joonistada või 30kraadises kuumuses talvejopega õue minna.

„Lihtsad ja igapäevased asjad, nagu näiteks poes­käimine, on Saaraga praegu täiesti võimatud,“ räägib ema. „Viimane meeldejääv seik temaga oli see, kui läksime poe pakiautomaadist pakki tooma. Võtsime paki välja, aga Saara ei tahtnud enam koju minna,“ meenutab Sandra. Pärast pikka veenmist suutis ema lapse siiski autoni meelitada, kuid pidi ümbritsevate inimeste hukkamõistvate pilkude all tüdruku jõuga turvatooli tõstma, sest laps ei olnud mitte mingil juhul nõus koostööd tegema.

Mida soovitavad spetsialistid, et kahese kõrvalt igapäevaelu veidi kergemaks muuta