Ursula Ratasepp: vanemlus on tunnete ja tujude kaleidoskoop! Ootused peavad olema teises kohas, siis on ka pettumust vähem

Jõuluvaheajal käisime perega Lapimaal. Mu suuremad lapsed on suusahullud ja seetõttu sai ka Klaara juba seitsmekuusena polaarööd näha.

See on ammendamatu teema, kas ja kuidas lastega reisida. Mina olen selles leeris, et muidugi reisida, kui võimalusi ja jaksu on. Ja isegi kui beebi ei mäleta sellest midagi, siis – ülejäänud pere ju mäletab. Kas Klaaraga oli reisil väga raske? Ei. Kas ilma Klaarata olnuks lihtsam? Kahtlemata!

Tagasitee öörongiga kestis mituteistkümmend tundi ja kuna järgmisel õhtul oli meid ootamas üle pika aja esimene rahvatantsutrenn, asusime sõbrannaga jalgrattavagunis tuljakut harjutama, akende taga lumine Soome tundra. Trennikaaslaste (ja endi) rõõmuks palusime õhtu lõpetuseks mu vanimal lapsel meie tants üles filmida. Valminud videot enne selle üleslaadimist vaadates sain aru, et sellal, kui emad püüdlikult tuljakut vehivad, käib nende ümber paras möll – väiksemad lapsed tantsivad kaasa; suurem laps õiendab väiksemate kallal, keskmised vajavad küll süüa, kupeevõtit, abi arvutiga.

Kohe hakkas mu peas tööle tsensor: peaks videost teistele näitamiseks leidma lõigu, kus lapsed oleksid peal, lihtsalt et nad ei käituks… nagu lapsed. Alles seda lauset vormides sain aru, mida tahtsin teha. Puhastada oma elu videoklipis selliseks, et seal oleksid lapsed, aga nagu ei oleks ka. Põhimõtteliselt selliseks, nagu see sotsiaalmeedias enamasti ongi: