Kui suhe mureneb, siis vanavanemad valivad tavaliselt alati poole
Vanavanemad valivad tavaliselt alati poole. Reeglina toetatakse oma last, vahet pole, kas tema on lahkuja, kärgpere moodustaja või üksijääja, kirjutab Katrin Saali Saul raamatus "Eluterve kärgpere käsiraamat" ja annab vanavanematele nõu.
Samas on ka vanavanemaid, kes lahkumineku järel jäävad oma minia või väimehe poolele, seda tavaliselt juhul, kui kontakt oma lapsega pole ülemäära hea või kui oma lapse valik tundub uskumatult halb.
Paljud vanema generatsiooni esindajad on pidanud peret suuremaks väärtuseks kui tänapäeval tooni andev isiklik õnneotsimine. Neile jääb sageli lahkuminek ja kärgpere mõistetamatuks. „Meie oleme viiskümmend aastat vastu pidanud, on olnud paremaid ja halvemaid aegu!” manitsevad ühed.
„Ma pole kordagi oma pika abielu jooksul lahutusele mõelnud. Mõrvale, tõsi küll, korduvalt,” naljatlevad teised.
Tänase päeva väärtused ei ahelda partnereid enam laste nimel ebarahuldavasse suhtesse. Kuigi tõsi, mõnikord minnakse lahku liiga kergekäeliselt.
Tavaliselt on teised inimesed lahku läinud paari puhul ühe osapoole looga paremini kursis. Ometigi võib iga terapeut kinnitada, et sageli on partnerite kirjeldused sellest, mis juhtus, täiesti erinevad. Seepärast on hirmkeeruline väita, mis on objektiivne tõde paari lahkuminemise loos, mis on põh jus ja mis on tagajärg. Tervikpilt erineb suuresti sellest, mis ühelt mättalt paistab. Nagu juba korduvalt öeldud, kedagi mõista on keerulisem kui teda hukka mõista. Tee oma parim, et mitte risti lüüa seda osapoolt, kelle poolt Sa ei ole. Ta jääb endiselt ja igavesti Su lapselapse teiseks vanemaks.
Ainus objektiivne tõde on see, et vanavanemate elus ei peaks toimuma oma lapselapse suhtes mingit lahutust.
Lapsele on väga raske, kui ta vanemad ei jõua kokkuleppele ning hakkavad teda tirima kumbki oma paati. Olgu siis vanavanemad midagi stabiilset oma lapselapse elus. Hoia ise oma lapselapsega kontakti, kutsu teda enda juurde, tehke koos midagi toredat.
Sa saad anda oma panuse, et Su enda laps liiguks rahu poole, ära külva vaenu osapoolte vahele juurde.
Ära kalluta lapselast selle osapoole vastu, kelle vastu Sa ise oled. Kui lapselapse bioloogilised vanemad on tasakaalutud ja kergelt süttivad, katsuge teise vanavanemate paariga pakkuda lapselapsele turvasadamat. Ära iial halvusta lapselapse juuresolekul teist vanavanemate paari.
Ära keera omalt poolt oma lapselapse teisele vanemale selga, olgu ta siis Su oma laps või tolle endine elukaaslane. Sa võid olukorda ja tema käitumist mitte heaks kiita, ent kui Sa lapselapse teist vanemat halvustad, lööd Sa ta psüühikasse haava. Tulemus – lapselaps eemaldub Sinust väikese sammukese võrra oma hinges. Halvustad palju – väikesest sammukesest saab penikoormasamm.
Juhul, kui Su lapsel tekib uus elukaaslane, katsu mõista oma lapse valikut. Ükskõik kui vanad me ka pole, oma vanemate toetust ja heakskiitu ootame me niikaua, kuni nad elavad.
Ava oma süda oma lapse uuele elukaaslasele. Juhul, kui uus elukaaslane toob kärgperre lisandust oma lapse näol, leia oma südames sopp temagi jaoks. Sinu jaoks on oma lapselaps alati lähedasem. Sa ei pea suutma armastada kärglapselast, aga püüa niivõrd palju ikkagi, et tunda huvi ka tema vastu. Šokolaad jõuluks või sünnipäevaks on omal kohal ka kärglapselapse jaoks.
Ole tugi, abista nii kuis oskad. Küsi oma lapselt see võluküsimus: „Mida Sa vajad? Kuidas ma saan Sulle abiks olla?” Juhul, kui saatus on olnud Sinuga karm ja Su oma laps on surnud, oled Sa vanavanem edasi. Kui Su lapselapse teine vanem liigub edasi kärgperre, liigud Sina temaga kaasa. Sinu ülesanne on hoida oma lapselapse jaoks elus oma lapse mälestust nii hästi, kui Sa seda oskad. Sa esindad nüüd lapselapsele tema suguvõsa juuri. Aita oma lapselapsel neid juuri hoida.
Ajad muutuvad ja meie koos nendega
Muidugi oleks hirmus tore, kui need paarisuhted, kuhu on sündinud lapsed, püsiksid rahumeelselt ja õnnelikult koos. Aga paraku on reaalsus teine: ühed ei oska, neil ei tule suhte hoidmine välja, ja teised ei taha elupikka kooselu, vaid soovivad edasi liikuda. Ükskõik kui tugevalt me kõik usume, et lastel on parim elada koos bioloogiliste vanematega eluterves suhtes, on kärgpere mudel saanud uueks normaalsuseks.
Tänasel päeval teab ilmselt igaüks meist lähedalt kedagi, kes elab kärgperes. Aga kas nende kärgedes on ka rahu ja rõõm? Kas kõiki neid kärgi ühendab armastus, austus, aktsepteerimine, abistamine, altruism ja avatud südamed? Ilmselt tead ka kedagi, kelle suhted kärgede vahel on pingestatud ning kellele kärgpere suhted toovad järjepidevat ängi. Kuidagi väga tavaline on, et eelmise ja uue pere vahel on koostöö asemel hoolimatus, ükskõiksus või vastutöötamine ning lapsed jäävad hõõrduvate kärgede vahele, selle asemel et saada samaaegselt osa erinevate kärgede elust.
Loe veel: Mees, naine, lapsed ja lahutus
Uudissõna kärgpere valiti Eesti Keele Instituudi poolt 2010. aastal välja perekonnatüübi tähistamiseks, kus vähemalt üks vanem on „teisele ringile” läinud ning perre kuuluvad „sinu, minu, meie” lapsed. Kuigi mõiste kõlab uudselt, on nähtus iidne ja tänapäeval sama levinud kui traditsiooniline perekonnatüüp. Ligi kahekümneaastase perekonna psühhoterapeudi praksise jooksul olen kuulnud sadade naiste ja meeste lugusid lapsepõlvest ja näinud, kui oluliselt on vanemate paarisuhe mõjutanud nende isiksuse arengut.
Kodune õhkkond, vanemate omavaheline suhe ja suhe lapsega on olulised lapse tule vase vaimu- ja hingeseisu kujundajad. Kas oleme enesekindlad ja teame oma väärtust, mida ootame ja vajame teistelt inimestelt, millist käitumist enda suhtes lubame, missugust partnerit otsime, kuidas oma lapsi kasvatame – kõige nende käitumismustrite juured ammutavad ainest lapsepõlvest.
Olen hulgaliselt kuulnud nende lugusid, kelle vanemate suhe lagunes või kelle endi suhe ei pidanud ajaproovile vastu, hoolimata sellest, et selles kasvas(id) laps(ed). Ja lugusid „teise ringi” suhetest. Teine või kolmas ring on tänapäeval suhteliselt levinud. Meie aja isikliku õnne ja arengu otsingud ei soosi enam laste pärast kokku jäämist, kui süda suhtes ei laula. Õnne otsinguile on kõrvalseisjal sobimatu hinnangut anda, kuid teades vanemate rolli tähtsust järglaste isiksuse kujunemisel, peavad lahkuminekud kindlasti arvestama laste vajaduste ja õigusega olla eluterves, tugevas kontaktis mõlema vanemaga.
Paraku pole harvad juhtumid, kus pärast lahkuminekut ja uue suhte moodustamist vajub unustusse mitte ainult ekspartner, vaid ka laps. Selle asemel et olla integreeritud kärgperre, saab lapsest justkui „ekslaps”. Lahkuminek partnerist ei tohiks kaasa tuua lapse hülgamist ega ka katseid teist vanemat lapse elust kättemaksust „välja kirjutada”. Ometigi on pea iga terapeut selliste juhtumitega kokku puutunud.
Mõnikord loob vanem, kellel on eelmisest suhtest laps, uue pere vajadusest leida oma lapsele kasuvanem. Enamasti moodustub kärgpere siiski naise või mehe vajadusest leida endale uus partner ning laps satub uude perre, sõltumata oma tahtest. Mõlemal juhul on kärgperre sattunud laps sundolukorras.
Kui me vaatame kärgpere mudelit lapse seisukohalt, võiksid kõik täiskasvanud – lapse vanemad ja ühe või mõlema vanema uus partner – moodustada ühtse tiimi, kelle kõigi eesmärk ning huvi peale oma isikliku õnne saavutamise oleks lapsele emotsionaalselt stabiilse, arendava kasvukeskkonna loomine. Kasvukeskkonna, kus ta saaks toibuda oma vanemate suhte lagunemisest, kus lapsel säiliks hea kontakt mõlema bioloogilise vanemaga ning tekiks uude suhtesse siirdunud vanema uue partneriga hea, sõbralik suhe. Paljudele kärgpere kogemusega inimestele võib selline koostöös toimiva tiimi mõte tunduda kui jutt rubriigist „Ulme ja unenägu”. Koostöö asemel on nad kogenud konkurentsi, vastutöötamist, viha ja valu.
Kõigil osapooltel, kellele see raamat on adresseeritud, on võimalus teha kärgperre sattunud lapse elu keerulisemaks ja õnnetumaks. Ega keegi teadlikult taha ju ühelegi lapsele kahju teha, aga teadmatusest, isiklikust valust või isekusest sageli just nii juhtub. Samas on kõigil osapooltel võimalus anda oma panus, et lapse elu oleks võimalikult stabiilne ning puhas täiskasvanute endi negatiivsetest ja/või egoistlikest tunnetest. Kuulen siinkohal mitmeid kibedaid kommentaare, et kui uude suhtesse siirdunud vanem tõesti oma lapsest hooliks, ei sunniks ta last lahutust läbi elama, ei valiks kärgperet, vaid teeks tööd selle suhte päästmise nimel, kuhu laps(ed) on sündinud.
Selle raamatu eesmärk ei ole propageerida kärgpere mudelit. See ei ole raamat lahutamise laituseks ega kiituseks. See raamat ei anna otsest nõu, kuidas suhet hoida ja lahkuminekut vältida. See raamat on neile, kes oma elus on suhtevitsad juba kätte saanud, eelmise suhte lõpetanud ning juba silmitsi kärgpere spetsiifiliste väljakutsetega. Samuti neile, kes on alles teelahkmel, mille üks viit näitab kärgpere suunas. Teelahe on sobiv paik mõtisklemiseks.
Katrin Saali Saul „Eluterve kärgpere käsiraamat“, kirjastus Pilgrim 2016
Kirjanduskonkursi BestSeller 2015 võidutöö aimekirjanduse kategoorias
Allikas: Elutark.ee
