Liigutavad sünnituslood: Ulla: ja nii ma ei jõudnudki Eestisse sünnitama
Kuigi ma ei elanud tollal Eestis, oli siiski kindel plaan Eestisse sünnitama tulla. Ämmaemandaga, kes oli mu endine klassiõde ja kes oli abiks olnud mu esimese tütre sündimise juures, oli kõik kokku lepitud. Pidin paari nädala pärast Eestisse sõitma, et viimase raseduskuu rahulikult oma lapsepõlvekodus veeta.
Käes oli 32 rasedusnädal ja küpsetasin köögis saiakesi. Mingil ajal hakkasin aduma, et kõhus käivad nagu mingid ebamäärased valuhood, aga ma ei teinud neist eriti välja, kuni ühel hetkel taipasin suure ehmatusega, et need valud käivad ju korrapäraste vaheaegadega. Proovisin maha rahuneda ja ennast veenda, et kohe läheb kõik üle. Aga otse vastupidi, valud muutusid aina tugevamateks. Ütlesin abikaasale, et sõidame igaks juhuks haiglasse. Haiglasse jõudes kinnitas arst, et tegemist on tõesti tuhudega ja mulle anti kohe loote kopse sünnituseks ettevalmistavat ravimit ja pandi tilguti, mis pidi sünnitegevuse peatama. Tuhud küll taandusid kaheks päevaks, aga siis öösel hakkasid uuesti ja mõistsin, et nüüd varsti on sünnitus juba päriselt algamas.
Millegipärast on mul siiani meeles hetk, kui minult küsiti, kas ma tahan minna rasedate patoloogiaosakonnast (see haiglahoone, kus ma olin) sünnitusosakonda (teine hoone, umbes 300 m kaugusel) läbi maa-aluse koridori või läbi pargi. Tahtsin minna läbi pargi ja läksingi sanitari saatel aovalgel kell neli öösel läbi haigla pargi - ööbikud laksutamas, kõik puud õites ja mina nagu unes sammumas läbi selle imelise suveöö oma tütrekest sünnitama. Palusin mõttes esiemade kaitset ja oleksin nii väga tahtnud olla Eestis...
Sünnitus ise oli kerge, aga pisike viidi kohe minema ja ma nägin teda uuesti alles mitme tunni pärast, kui olin suutnud end juba püsti ajada ja intensiivravi osakonda minna. Ta oli nii imetilluke, nii kõhnuke ja nii habras. Sünnikaal oli 1900g. Õnneks suutis ta ise hingata. Esimene nädal oli kohutav – olin lapsest eemal tühjas ja kõledas palatis, mind lubati teda vaatama ainult loetud arv kordi päevas, tütreke oli soojendusvoodis, ma ei saanud teda ei sülle võtta ega imetada. Mingi ime läbi piim mul siiski tekkis, niisiis sai ta minu piima, alguses lutipudelist ja paar nädalat hiljem suutis ta juba ise veidi imeda.
Nädala pärast viidi meid teise haiglasse üle. Olen lõpmata tänulik kõigile sealsetele arstidele ja õdedele, kes õpetasid seda pisikest inimhakatist mähkima, pesema ja hoidma. Kui ta kahekiloseks oli saanud lubati meid koju.
Esimesel eluaastal oli titaga palju mitmesuguseid hädasid ja kohati olin ikka lausa meeleheitel, aga kõigest sellest saime üle. Minu imepisikesest haprast beebist on sirgunud väga tubli ja tragi kuueaastane plikatirts, kes on toonud meie pere ellu nii palju siirast rõõmu.
Tahan soovida kõigile enneaegsete laste vanematele jõudu, kannatlikkust ja usku tulevikku. Nii tore, et Eestis on plaanis rajada intensiivravi perepalatid, see oleks väga suur kergendus enneaegsete laste emadele ja isadele, kui nad saaksid olla koos oma pisikesega esimesest päevast alates.
Ulla
Vaata ka: Kingi pere
