Isa blogi: Sel aastal täitis Esileedi minu umbes kaks aastat vindunud soovi
Selline segadus valitses täna hommikul meie magamistoas, kui terve kamp mind pidulikult jalgele püüdis laulda. Nii kurb kui mul ka tõdeda pole, sai täna 18 aastat mööda päevast, kui ma võisin esimest korda legaalselt viina ja suitsu osta. Õnneks ma joon keskmiselt ühe pitsi seda jama aastas ja minu tööks on aidata inimesi nikotiinilõksust välja päästa.
Eriti meeldib mulle see elevus, mis lastel sellise päevaga kaasneb. Vaevalt, et nad eriti mõistavad, mida sünnipäev tähendab. Kuigi piisaks, kui lihtsalt hetk võtta ja sõna pooleks teha: sünni-päev. Päev, mil ma sündisin. Aga pooleteise aastastelt midagi sellist nõuda on vist nõks vara. Nende loogika toimib vastupidiselt – kui näiteks tops vett maha pillata, siis nende loogika on minna sinna loiku püherdama, siis joriseda, kuna riided said märjaks, lasta riided ära vahetada ja otsida uus võimalus põrand täis valada, et sinna püherdama minna.
Kuid nende jaoks on kõik teistmoodi sel päeval. Teistsugused söögid, teistsugune õhustik, nähakse inimesi, kes käivad tavaliselt külas ühekaupa, siis sel päeval on kõik sattunud miskipärast korraga tulema ja rääkimata meie pere traditsioonist, mis on kestnud juba kaks aastat – iga aasta (see aasta on teine aasta) sünnipäevahommikul tervitab Esileedi mind kooritud kiividega. Midagi selles puuviljas on, mis muudab selle söömise minu jaoks kohutavalt tüütuks. Isegi see, et ma ise seda koorin, on minu jaoks kohutavalt tüütu ja ma ei naudi hiljem selle söömist. Rääkimata lusikaga seest koukimisest, kui see pooleks lõigata. Jube. Kuid kui keegi selle mulle ära koorib, on see mu üks lemmikumaid puuvilju maailmas. Seega, kui Esileedi ei oska mulle midagi kinkida, siis ma ei oleks ka väga õnnetu, kui ta mulle lihtsalt kiivisid kooriks.
Andsin ka lastele täna kiivisid proovida. Nad ei ole väga altid kõike sööma. Nad on väga skeptilised. Eriti Vennas. Täna nad lihtsalt seisid Piigaga eemal ja vaatasid, mis veidrat rohelist asja ma seal söön. Kuid uudishimu sai võitu ja Vennas ronis külje alla uudistama. Enne, kui ta midagi uut proovib, nõuab ta seda enda kätte ja kuna ta ei saa, sest tal on oskus sellega kogu elamine kokku määrida, siis ta korra solvub. Õnneks ei kesta see kaua, vaid umbes 30 sekundi pärast oli ta mu näo ees tagasi. Siis ta toetas õrnalt enda nina vastu kiivit, et tunnetada, kui külm või soe see on. Vaatas kiivit kahtlustavalt ja surus enda sõrme kiivi viljalihasse ning puudutas ettevaatlikult keelega enda kiivist sõrme. Kuna öökima ei ajanud, siis oli alles siis valmis, seda ka suuga proovima ja tegi huuled kiiviseks. Läks eemale, et huuli limpsata ja peale paari minutit kaalumist (kaksikud on kaalud), tuli ta kiivi juurde tagasi ja hammustas korraliku suutäie. Võib vaid ette kujutada, kui palju pean mina, kes ma olen väga tormakas ja tahan asjadega kiirelt valmis saada, kasutama enesedistsipliini ja kannatust.
Kui Vennas on skeptiline, siis Noorsand on täiesti teine tase. Tema on nii kinni oma harjumuspärastes toitudes, et ta saab vahel täitsa kurjaks, kui talle pakutakse toitu, mida ta varem proovinud pole. Kui pasta, mida ta harjunud sööma on, ei ole täpselt selline nagu alati, on see tema jaoks maailmalõpp. Kui ma siis püüdsin talle killukest kiivit suhu poetada, läksid tal silmad suureks, tatistas selle rõveduse välja ja lihtsalt vaatas mulle haavunult otsa, nagu oleks ma talt lapsepõlve ära võtnud. Otsustasin, et kõik ei peagi kiivisid sööma ja jääbki mulle rohkem.
Isegi kingituste üle on lastel hea meel, kuigi need kingitused ei ole mõeldud neile. Sel aastal täitis Esileedi minu umbes kaks aastat vindunud soovi ja me leppisime kokku, et me ei saada kõiki lapsi ülikooli ja ostame mulle hoopis uue fotoka. Sain selle kätte juba nädal tagasi ja las ma ütlen teile, see oli igati õigustatud plaan. Maailm vajabki rohkem lihttöölisi, kuid mu uus pildimasin on täpselt selline nagu ma lootsin, et see on. Sel pole isegi auto režiimi, mille üe Esileedi küll kurb oli, kuna see tähendab, et tema seda kasutada ei saa. Lisaks sain ma Photopointilt sünnipäevaks eriti sobiva fotokakoti, mis mu uut parimat sõpra turvaliselt hoiab. Ütleme nii, et neid kinke on raske üle trumbata. Ma olen väga tänulik ja väga rõõmus. Nagu Piigagi, kes üritab antud hetkel end sellesse kotti ära mahutada ja kõrval istuv Vennas, kes ootab kannatlikult enda järjekorda.
Ma nüüd lähen ja püüan lapsed enda kingitustest eemale peletada. Või meelitada, proovin mõlemaid viise ja suur tänu teile, kes te juba oma heade soovidega lagedale tulnud olete ja olite nii nupukad, et saite hommikul meie blogi Facebooki lehele a mida henry teeb postitatud pildist aru, mida see pilt kiividest tähendab. Peagi tulevad blogi seotult suuremad muudatused (ei, me ei saa lapsi juurde), kuid sellest siis, kui aeg käes.
