Ekspert soovitab: mida teha, kui last netis kiusatakse?
Kui veel viisteist aastat tagasi sai küberkiusata eelkõige tekstisõnumite või telefonikõnedega ning see oli kiusajale endale kulukas, siis tänaseks on tehnoloogia arengu ja kättesaadavuse paranemise tulemusel kiusamise võimalikud viisid oluliselt mitmekülgsemaks muutunud. Uuringud näitavad, et küberkiusamist, kus laps puutub kiusamisega kokku vaid internetis, on vähe.
Enamasti on küberkiusuohver kiusamise ohver ka reaalses maailmas, kirjutab SA Kiusamisvaba Kool tegevjuht Triin Toomesaar.
Enamlevinud küberkiusamise viisid on näiteks libakontode tegemine, ohvrist ebameeldivate piltide või videote postitamine, anonüümsed või vähem anonüümsed inetud kommentaarid, ähvardavad või mõnitavad sõnumid ükskõik millise rakenduse vahendusel. Ka ohvri selja taga rääkimine, tema kohta kuulujuttude levitamine viisil, et ohvri endaga kokku ei puututa, on tegelikult kaudse kiusamise viis, mis on liikunud muuhulgas virtuaalsesse keskkonda.
Ennetamine
Küberkiusamise ennetamiseks soovitab Toomesaar senisest enam juhtida tähelepanu üleüldisele netihügieenile ning kinnistada noortes mõistmist, et mis on juba kord internetis, on seal igavesti. Muus osas kehtivad samad põhimõtted, mis "reaalelulise" kiusamise puhul: "Kõrvalseisjatel on oluline roll kiusamise peatamisel ja sellel, et teatud olukordadest ei saakski kiusamist üldse välja kujuneda. Selleks tuleks pealtnägijal öelda: "Hei! Mu meelest ei ole see jutt praegu ilus ega õiglane!" või kirjutada ja öelda ohvrile hoopis midagi positiivset," räägib Toomesaar.
Samuti on ennetamise juures üks oluline tööriist laste empaatiavõime kasvatamine. "Selleks, et tekiks parem mõistmine, kuidas kellegi narrimine, mõnitamine või tõrjumine kaaslasele mõjuda võib," lisab kiusuennetuse ekspert. Samuti on oluline, et igal lapsel oleks vähemalt üks täiskasvanu, kelle poole ta abi saamiseks julgeb pöörduda ja kes koostöös lapsega lahendust hakkab otsima.
Kuhu pöörduda?
Kui kiusajaks on lapse oma klassi-, kooli- või ka näiteks trennikaaslased, soovitab Toomesaar esmalt pöörduda vastutava täiskasvanu ehk siis klassijuhataja, aineõpetaja või treeneri poole. Kiusamisvaba Kool algatusega liitunud koolides on juhtumite lahendamiseks ka eraldi koolitatud meeskond, kelle poole olukorra lõpetamiseks pöörduda.
"Kui tegemist on pigem anonüümse netiahistamisega ning ohver muus elus kiusamist ei koge, on lisaks lähedastele lapsele abiks ka näiteks veebikonstaablid," kinnitab Toomesaar. Kindlasti saab enda ahistamisest ja kiusamisest märku anda ka suhtluskeskkonnale, kus need juhtumid aset leiavad, vajutades nupule "Report".
Igal juhul tuleb lapsevanemal jääda kiusamiskogemusest kuuldes ise rahulikuks, võtta aega kuulamiseks ning täpsustavate küsimuste küsimiseks. „Kinnita lapsele, et käitumine, millega ta kokku puutub, ei ole aktsepteeritav, ning et sa oled talle lahenduse leidmisel igati toeks," juhendab Triin Toomesaar.
Kasulikke soovitusi ja kontakte leiab ka veebilehelt www.suurimjulgus.ee ning Kiusamisvaba Kooli välja antud ja just lapsevanematele suunatud miniõpikust http://www.kivaprogram.net/ee_lapsevanematele
