Karolini pereblogi| Kui kaua peaks laps koos vanematega magama?
Mu laps saab kohe pooleteist. Esimesest päevast peale on ta maganud meie magamistoas ja see on miski, mida me niipea muuta ei plaani.
Kui vahepeal mõtlesin, et tuleks ta täielikult oma voodisse ja peatselt ka oma tuppa harjutada (hetkel uinub enda voodis, millel piire eemaldatud, kuid minu või abikaasa kaisus ning poole öö pealt küsib meie vahele magama), siis nüüd on see plaan meil edasi lükatud ja seda mitmetel põhjustel.
"Vaata, et sa teda kaisus magama ei pane, muidu ta muud moodi enam ei oskagi."
"Peaksite ta varakult oma tuppa magama panema, muidu ei saa te ise ka öösel magada."
"Kuidas teil mehega teineteise jaoks aega on kui laps teie vahel magab?"
Need ja mitmed teised küsimused on käinud läbi nii tutvusringkonnast kui beebigrupist, kuid minu vaated on lapse esimesest elupäevast saati olnud teistsugused. Ma toimin igas asjas lapse kasvatamisel nii, nagu tundub mulle kõige loomulikum ja lapsele kõige parem. Nii ka siin olukorras. Sisetunne on õige, see sobib meile ja me ei näe põhjust üheaastast kodu teise otsa magama viia, lihtsalt selle pärast, et seda loetakse meie kultuuris normaalseks.
Kui ma last kaisus magama panen, on see mu päeva lemmikhetk ja näen kui väga ka tema seda naudib. Laulan talle, ta ümiseb kaasa ja silitab oma peopesaga mu kätt, sätib oma jalakesi mu najale, tahab, et ma näitaks talle kus on ta silmad, nina ja suu. Need on õndsad hetked, paremat sõna selle kirjeldamiseks pole. Ka lõunaunne, kui see toimub toes, panen ta tema kõrval lamades. See on meie väike rahunemine, paus ja hetk teineteisele päeva mängude ja möllude keskel.
Laps magab pooltel kordadel ööläbi kenasti oma voodis, kuid sageli ärkab kella 3-4 paiku ja poeb minu ja abikaasa vahele magama. Ja see meeldib meile. Väike, soe ja nohisev lapsuke, meie maailma naba. Ka meie magame paremini kui ta on meie juures. Ja kes muretses, et lapse meiega olemine minu või abikaasa suhteid takistab, siis kordan: õhtul kella kaheksast poole ööni magab ta rahulikult oma voodis.
Igale ühele oma, loomulikult. Iga vanem toimigu enda sisetundest lähtuvalt. Aga minu sisetunne ütleb, et väikese lapse magamine koos vanematega ei peaks olema säärane tabu. Ta tunneb end turvaliselt ja kaitsutuna ja midagi paremat ei saakski me oma lastele pakkuda. Ja ei tasu muretseda, et temast igavesti kaisutaja saab. Olen üsna kindel, et ükski mu tuttavatest ei maga enam oma ema kaisus. Kui aeg on õige, muudame olukorda, aga seda märguannet ootan lapselt endalt.
