LASTEAIA ARENGUVESTLUS: Laps käitub kodus hoopis teisiti kui lasteaias!

Tänapäeval on nii lihtne saada diagnoosi, igale vähegi aktiivsemale ja elavamale lapsele pannakse mingi diagnoosi külge inimeste poolt, kes seda teemat üldse ei valda.

Taaskord hakkab lasteaia-aasta jõudma lõpusirgele ning selleks puhuks palusid õpetajad leida lapsevanematel mõned minutid aega, et kuulata ülevaadet lapse arengust. Tuli välja, et Piiga on väga armastusväärne laps ja oma parimaks sõbrannaks nimetas ta mind (mis siis minus sellist heldimust tekitas, et oleksin talle samal päeval kohe kilo jäätist söömiseks ostnud), ta on hooliv ja lohutab teisi, kui on keegi haiget saanud, sotsiaalne ja oskab ilusasti mänguasju jagada.

Samas tuli välja, et mõnda asja tuleb temaga treenida: nimelt ei oska ta häälida ega tea midagi koduloomadest. Pean ausalt tunnistama, et mind see viimane üllatas. Meil endal on kodus kaks kassi ja kaks deegut, vanaemal on tal terve hord loomi: maal on lambad ja kanad ja pardid ja koer ja kassid ja jänesed ja raudselt veel midagi, mis ma unustanud olen praeguseks hetkeks. Kõndisime siis lapsega peale lasteaeda koju kui ma lasin tal endale koduloomi nimetada ning ilusasti suutis kena loetelu kokku panna neist. Eks korraks tahtis ta ka karu koduloomade hulka lükata, aga samas on see veidikene mõistetav, sest üks tema lemmikkaisukatest on juhtumisi karu.

Keskendumine ja rahu

Eks erinevused ilmselt on tingitud sellest, et olles minuga kahekesi ja jalutades koju, on tal võimalus keskenduda ülesandele, mis talle parasjagu antud oli. Lasteaias neil kahjuks puudub võimalus lapsi üksteisest eraldada, et tagada võimalused rahus mõtlemiseks. Kujutage ise ette kui produktiivsed te olete, kui 19 samasugusel arengutasemel miniinimest te ümber ringi jookseb ja mängib :D Ilmselt on mõtted mujal kui ülesande juures, mida õpetaja täita palub.

Mis aga häälimisse puutus, siis seda ei oska minagi. Okei, ma saan aru kui keegi mulle mingi sõna häälib, aga arvestades minu vanust, siis oleks imelik kui ma sellest aru ei saaks. Seega anti meile lasteaiast kodutööks häälida lapsele võimalikult palju sõnu, et ta siis saaks ka poindile pihta. Pean tunnistama, et olen selles valdkonnas täielik luuser, sest ma ei tea üldse, mida see häälimine endast kujutab ja kuidas sellist asja üldse lapsele ette kantakse. Kas ma pean siis ütlema tähti ükshaaval või nikerdama neid muudmoodi kokku? Eks nüüd on meil siis mõlemal lapsega kodutöö: mina pean selgeks õppima, mida see häälimine tähendab ja kuidas see käib, et siis last õpetada. Päris hirmus mõelda, et juba lasteaiast saame kodutöid kaasa. Arvasin, et see algab alles siis kui kooli on vaja minna.

Lasteaia arenguvestlused on tegelikult päris huvitavad

Laps on kodus hoopis teistsugune kui lasteaias ja see on ka iseenesest mõistetav, sest kodus on tal kaks inimest, kes talle lõpmata palju tähelepanu pööravad. Lasteaias aga tuleb iga tähelepanuhetke jagada paarikümne omasugusega ja see tähendab pidevat olelusvõitlust. Samas ta naudib seal käimist, kaifib iga päeva lasteaias olemist rohkem kui kodus olemist ja on alati õnnetu, kui on nädalavahetus tulemas, sest siis peab midagi oma igava emmega välja mõtlema, et natukene vähem igav oleks.

Tegelikult on päris äge teada saada, kuidas mu laps lasteaias käitub. Ma tean kodus isegi, et tal on raske oma emotsioone vaos hoida. Kui ta on õnnelik, siis ta tahab seda kogu maailmale näidata ning hüppab ja jookseb ja hõigub, sest muud moodi ta ei oska seda rõõmu endast välja lasta. Minu jaoks on see käitumine nii tavaline, aga inimesed, kes teda kunagi näinud varem ei ole, mõtlevad talle raudselt paar diagnoosi välja. Tänapäeval on nii lihtne saada diagnoosi, iga vähegi aktiivsem ja elavam laps saab mingi diagnoosi külge inimeste poolt, kes seda teemat üldse ei valda. Lasteaiast siiski sain teada, et laps armastab teatud tegevusi ja neid tehes ta suudab tegevusse nii sisse elada, et unustab justkui kogu maailma. Maailmine, voolimine ja matemaatika on tema kired, aga kui on vaja teha midagi igavat või tüütut tema jaoks, siis ta parema meelega seda tegevust ei teeks :D

Ilmselt tuleb meil kodus nüüd püsti panna selliste tööde tegemise ring, mis talle üldse ei meeldi vaid selleks, et teda harjutada nende tegevustega - näiteks piltide pealt asjade kirjeldamine ja muudmoodi arendavad igavad tegevused.

Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).