Anni Arro: Tegelikult ei peaks ema enne lapse kolmeaastaseks saamist üldse tööl käima

“Kui hea toit ja kodus kokkamine on sinu normaalsus, siis on see midagi normaalset ka su lapsele. Ükspäev tuleb ta selle juurde tagasi, isegi kui kuskil ringiga ära käib,” usub kokaraamatute autor, ettevõtja ja ema Anni Arro.

“Tahan martsipani, Anni!” hüüatab otse laste­aia teatrietenduselt saabunud väike Kaalikas, juuksed isepäiselt lokkis. Selle nime sai Anita Astrid (3) vanaisalt, sest beebina oli tal silmapaistvalt ümmargune nägu. Pikk, tõmmu ja rahustava pilguga Marko (38), Anni (34) abikaasa, tõi meie küllasaabumise puhul tütre lasteaiast ära just enne lõunauinakut, isegi süüa ei jõudnud Anitake. Anni otsib martsipanikangi sahtlist välja ja lõikab sellest viilu. “Mine ilusti laua taha sööma,” palub ta. “Eks tal on veresuhkur all, aga meil läheb söögiga veel pisut aega.”

Anni koduköök on talle omaselt sutsuke snoob (ausalt, faasanikujuline peegel võib laskuda kööki ainult Annil!). Tema toidutempel on ajaloolise korteriliigenduse tõttu üllatavalt pisike – kitsavõitu tööpindadel suurele lasteaiarühmale just ei vaarita, aga oma pere toit saab kenasti tehtud. See-eest gaasipliit uhkeldab tervelt kuue põletiga. “Tegelikult ei ole ma vist kunagi neid kõiki korraga kasutanud,” seletab Anni. “Pigem on abiks suur ahi. Pistan sinna korraga juurikad ja prae, samal ajal soojendan miskit alumisel tasandil.”

Anni lõikab valmis peened kartulikangid, sest – oojee! – oleme otsustanud küpsetada friikaid, mille retsepti leiab Anni äsja ilmunud lapsepõlvetoitude raamatust “Roosamanna ja banaanismuuti”. Paljud vanemad väldivad väljas süües lastele friikartulite tellimist, eks ikka lõputult korduvkasutatud õli pärast, aga kui paljud on neid küpsetanud kodus? Mina mitte. Ent väikestel inimestel oleks huvi suur. “Friikartulite puhul on kõige tähtsam neid kaks korda friteerida, et saaksid krõbedad. Fritid viis minutit, tõstad taldrikule jahtuma ja fritid uuesti, kuni need näevad välja ilusad kuldsed,” saame olulise vihje, mille najal ilmselt iga lapse õnnetaset märgatavalt tõsta. Paokil uksega ahjus aga jahtub juba valmisküpse­nud kook – Anni värskes raamatus tuntud kui punasesõstra-beseekook, meil on seekord talvine versioon pohladega.

Näe, kukeke!

“Anni, mul on töömees all, ma lähen sinna,” sõnab Marko, ise endiselt veel jopes. Marko tegeleb üritustehnika rendiga ja on bändi Ewert and the Two Dragons helimees, seepärast üsna tihti ka sõidus. Aga viimase aasta jooksul on ta saanud endale veel ühe tähtsa tiitli: stuudioköögi ehitustööde juhataja. Mees aitab Annil ehitada tema isiklikku stuudiot ja seda otse koduhoovi. “Markoga me viimasel ajal muust ei räägi kui torudest ja elektri­juhtmetest, ma enam ei jõua...” huugab Anni.

Alles see oli, mil mu lapsed hõikusid “näe, kukeke!”, kui tee äärde jäi Annile kuulunud bistroo-­kohviku kohal tiibu lehvitava kuke logo. Vaid mõni kuu tagasi soovitasin Kukekest ühes Soome toiduajakirjas kui ühte Tallinna mõnusaimat kohvikut, kus lisaks priimale kohvile-koogile saab ka puhast ja kirevat toitu. “Eks ma olin Kukekese sulgemise pärast kurb ka,” ütleb Anni. “Kohviku pidamine oli hästi iseseisev ja jõuline periood mu elus... Sellist õppetundi, mis ma sealt sain, koolis ei omanda.” Tol ajal tuli pea iga päev telefonikõnesid, et midagi on halvasti, näiteks teenindaja või nõudepesija ei jõudnud tööle. “Olen palju ise teenindanud, kaalikaid koorinud, nõusid pesnud,” meenutab Anni. “Kunagi sattusin pärast väsitavat töö­nädalat üle aegade peole. Pidutsesin varavalgeni. Hommikul aga tuli kõne, et nõudepesijat pole. Läksingi siis, magamata, ise nõusid pesema.”

Jõulude ajal, Kukekese jaoks ainsal perioodil aastas, mis tõotas kohvikupidamise­ rahaliselt nulli tuua, tuli tihti ette ootamatuid jamasid. Näiteks läksid kanalisatsiooni­torud umbe. Elektrikatkestusi tuli ette. Ükskord kadus elekter vahetult enne presidendikandidaadi pressiüritust, söögid olid õnneks just valmis saanud, kuid sündmus möödus hämaras, ilma kohvita. Mõnikord tuli töötajatele palkade maksmiseks laenu võtta.

Šampanjad ja garaaž

“Pärast Anita sündi hakkas mind see žongleerimine hulluks ajama,” tunnistab naine. “Selline tunne oli, et sul hoitakse püstolit oimu kohal. Püüa siis minna lapsele lasteaeda järele, ilma negatiivset energiat edasi andmata. Laps saab ka aru, et midagi on valesti, see teeb ka tema närviliseks. Ah, tegelikult ei peaks ema enne lapse kolmeaastaseks saamist üldse tööl käima!”

Miinust tootnud söögikohta polnud lihtne müüa. “Ma ei uskunud viimase hetkeni, et see juhtub, ei tähistanud enne, kui viimased allkirjad olid notari juures antud. Ja siis oli küll tunne, et joon kastitäie šampanjat ära,” muigab Anni. Avaski paar pudelit, tasus võlad ja tundis, et tema enda investeering, mida ta tagasi ei saanudki, oli justkui kooliraha tulevasteks kordaminekuteks.

Nüüd on Anni rohkem oma aja perenaine. Viib Anita lasteaeda, ajab Komeedi kohviku asju (talle kuulub 10% osalust), aitab korraldada vanematele kuuluvate külaliskorterite välja­rentimist Haapsalus. Istub vahel isegi kirikus, sest tütrele meeldib seal. Kõik nädalavahetused veedab võimalusel vanemate juures Sepamaal.

“Stuudioköögi idee tekkis eksprompt,” avab Anni uue alguse tagamaid. “Meie maja renoveerimine vajas vahendeid ja otsustasime müüa ära maja juurde kuuluva umbes 80ruutmeetrise garaaži. Aastakümneid hoiti seal lihtsalt vanu autosid. Siis sündiski idee, et Marko ostab selle ära. Mõtle, kui hea, hüppan hopp kodust stuudiosse.” Pehkinud garaaž on läbinud totaalse muutuse, seintesse on lõigatud kõrged väikeste ruutudega aknad ja on vaid mõne nädala küsimus, kui saavad paika mööbel ja köögitehnika.