ELIS AUNASTE VABADE LASTE KASVATAMISEST | Ma ei tea, kas minus on piisavalt julgust ise nii suurelt unistada

Nuputan pidevalt, ­kuidas ­argihallust ületada. Laste kooli- ja trennipäevad kipuvad venima pikaks, aega rahulikuks kolmekesi olekuks kipub jääma väheks. Elu enda kergitatud küsimused on siin suureks abiks.

Tajun, et mu lapsest voogab mingi teistmoodi tung vabaduse poole, ja ma ei tea, kas minus on piisavalt julgust ise nii suurelt unistada. Unistada elust maal, loomade ja looduse keskel, omas rütmis, oma reeglite kohaselt. Koduseinad täis raamatuid ja pilte, käed täis töid, mida on vabadus valida, jalad täis vabadust minna – üle niidu, läbi metsa, allikale, mere äärde, seenele, kuuske tooma, linnupesi otsima, meisterdamiseks pilliroogu lõikama, oma lemmikuid ronimispuid tervitama. Umbes nii see esimeste aastate õppimine ju käia võiks, et areneks sirge seljaga vaba inimene, keda hilisemad mängu­reeglid ei hirmuta, kes võtab elu kui väljakutset ja iga päeva kui kingitust.