Mis siis sai edasi? Päris mitmeid asju sai selgeks. Tuleb välja, et nendest arendavatest mänguasjadest, mida ma lapsele kokku olin vedanud, on väga palju kasu olnud. Lisaks on olnud kasu ka sellest, et teeme lapsega palju asju koos, reisime ringi ja suhtleme ja muud sellised asjad, mis peaksid olema iseenesestmõistetavad lapse kasvatamise juures.

Selgus, et päris mitmes valdkonnas on neljane Piiga oma eakohasest arengust hoopis ees, ehk siis 5-6aastaste arengutasemel. Üks sellest siis on lingvistiline osa. Oma vanuse kohta suudab ta harukordselt pikki ja keerulisi liitlauseid moodustada ja seoseid luua. Takkapihta on ta mälu väga hea ning on terane tüdruk. Seega psühholoogi sõnutsi on tema osalised keskendumisega seotud raskused tingitud sellest, et tal on lihtsalt igav. Tal on asjad juba selged ning seetõttu ei suuda ta paigal püsida ja tahab leida endale mingit muud tegevust. Tänapäeva lasteaiad ning sageli ka koolid ei ole sellised, et koos oleks hea erineval arengutasemel lastel. Kui on klassis mõned andekad lapsed, siis tihtilugu ei saa nad seda vajaminevat tähelepanu või lisaülesandeid/stiimulit, kuna tempo käib enamasti nõrgemate või keskmisel tasemel õpilaste järgi. Sama on ka lasteaias. Üldsus dikteerib.

Samas nendes aspektides, kus ta ei olnud oma east ees, oli ta arenenud täpselt eakohaselt, mis tähendab siis seda, et ei ole mingit erivajadust intellektipuude kujul nagu esimene psühholoog seda lootis. Kliiniline psühholoog samas aga tõdes, et päris ideaalne olukord siiski ei ole. On olemas näitajad, mis toovad välja selle, et lapsel on raskusi tähelepanu hoidmisega. Kodus ma seda probleemi suurt täheldanud ei ole, sest ta suudab tundide viisi maalida, puslesid kokku panna ning legodega mängida. Samas lasteaias on see probleem ilmselt olemas, kuna stiimuleid on niivõrd palju, et keskendumine on hüplik: tahaks justkui kõige ja kõigiga mängida. See aga ei tähenda seda, et laps saab mingi diagnoosi. EI!! Kui inimesel on raskusi tähelepanu hoida, siis hakatakse treenima seda oskust. Nagu ujuma õppimine. Kui ei oska ujuda, siis ei lasta ju uppuda ka mitte. Ikka võtad sammhaaval ning proovid endale põhitõed selgeks teha treeneri juhendamisel ja saadki asja selgeks. Samamoodi hakkame Piigaga koos treenima seda, kuidas saaks tähelepanu hoidmise talle lihtsamaks teha.

Laste ajud ei ole 4a vanuses üldse mitte välja arenenud. See ajupiirkond, mis kontrollib enesekontrolli, stiimulitele reageerimist, emotsioone, tähelepanu hoidmist ja muud sarnast, areneb kuni inimene saab 25. Ja kui ma need asjad lasteaias õpetajatele ette ladusin, siis vajusid nad näost ära. Tuli välja, et tegelik probleem ei olegi selles püsimatuses, vaid selles, et laps ei taha magada! Proovisid ikka suruda mind, et ma lapse lasteaiast minema viiks, kuna ta ei maga.

Siinkohal tuleb jälle päevavalgele kuldne tõde: suhtle inimestega. Sain teada, et 4a vanuses lapsi ei ole vaja enam magama sundida. Seadused näevad ette, et kui laps selles vanuses ei taha lasteaias enam magada, siis tuleb talle leida alternatiivne tegevus. Ma saan mõneti aru õpetajatest - lõunaune aeg on neile võimalus täita ära neid pabereid, mida nad täitma peavad jms. Samas abipersonalil sellist kohustust ei ole ja mis on tema vabandus? Ta peaks suutma küll oma tähelepanu nendele paarile lapsele koondada, kes ei maga. Samas, vaadates, kuidas lasteaias meil asjad käivad, siis võiksid õpetajad efektiivsemalt kasutada oma tööaega. Reaalselt ei ole kohal kell 7 mitte ühtegi last, seega täida neid pabereid siis hommikul! Enamasti on lasteaiarühm lastest tühi hiljemalt 17:30 ja ei ole vaja õpetajal jalga lasta - täida neid pabereid. Sulle ju makstakse palka kella 18ni välja!

Minu nimi on Triin (33): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).