Tütreke suri mu käte vahel. Mõtlesin, et see on viirus - ma ei osanud kahtlustadagi, et veremürgistus!

“Mul oli kõrge palavik ja lihasevalu – poleks iialgi osanud kahtlustada, et see võib olla veremürgistus,” nendib Getter Salus (28), kes pääses rasedana surmasuust. Kahjuks pole alati võimalik sellest eluga välja tulla - nelja lapse ema Eve kaotas sepsisele aastase tütrekese.

Getter oli 31. nädalat rase, kui nautis spaapuhkust Rakveres. “Olin ühel laupäeval perega spaas, lesisin soojas laste­basseinis ja mul hakkas äkki nii külm. Läksin hotellituppa voodisse ja lihtsalt värisesin teki all. Arvasin, et põen grippi, täiesti kohutav oli olla. Vahepeal oli hirmus palav ja siis jälle külm, temperatuur kõikus 35 ja 40 vahel. Lihased valutasid ja tekkisid palavikukrambid,” kirjeldab naine.

Millest aprillinumbris veel juttu, loe SIIT

“Helistasin perearsti infoliinile, kust mul soovitati võtta palavikualandajat ja minna esmaspäeval perearsti juurde. Küsisin üle: “Ma olen ju 31. nädalat rase, kas ma ei peaks haiglasse kontrolli minema?” ja sain vastuseks “ei”. Palju räägitakse meedias, et inimesed lähevad ilmaasjata EMOsse, nii ei tahtnud ma ka üle reageerida. Pärast öeldakse veel haiglas: näe, niisama ronis siia.”

Getteri süda aimas siiski halba, mistõttu valis ta veel ämmaemandate infoliini numbri. Tal soovitati 

k o h e haiglasse minna. Selgus kohutav tõde – põiepõletiku tagajärjel oli koli­bakterist tekkinud urosepsis, veremürgistus. 

Beebi suri mu käte vahel

Kaks aastat tagasi said kolm vahvat poissi ühes Eesti väikelinnas endale pisikese õe. Tüdrukuke oli imearmas, rõõmsameelne ja tubli ning 11kuuselt õppis juba tugede najal seiklema. Ühel detsembrikuu päeval, enne tüdruku aastaseks saamist, käis ta mängutoas sõbranna sünnipäeval.

“Järgmise päeva varahommikul tõusis tal kõrge palavik, andsin palavikualandajat, see natuke aitas. Magasime edasi. Ärkasime hommikul ja seis oli sama – kõrge palavik, mis taandus taas, kui laps rohtu sai. Tütrel tulid tagumised suured hambad, kõik neli korraga, arvasin esialgu, et palavik on sellest,” ­meenutab Eve.

Asi muutus kahtlaseks, kui lapsel tõusis kolmandat korda kõrge palavik ning siis koos oksendamise ja kõhulahtisusega. “Kahtlustasin kõhu­grippi, sest see oli parajasti liikvel,” meenutab ema. “Samas lõuna ajal sõi tütar kenasti ja oli vaatamata kõrgele palavikule heas tujus. Muutus toimus, kui ta lõunaunest ärkas. Vahetasin mähet ja märkasin rindkerel löövet.”

Emasüda aimas halba, Eve pakkis beebi kohe autosse ja sõitis haiglasse. "Sinna jõudes oli seis juba nii hull, et tütrel läksid huuled siniseks. Võtsin ta sülle, tormasin koridori ja lõin lamenti. Siis läks arstidel kiireks, minul silme eest mustaks ja ma ei mäleta, mis toimus. Mäletan vaid tütre valusööstudest tulenevaid hõikeid ja lubasin talle, et mis ka ei juhtuks, ei jäta ma teda,” meenutab Eve traagilist päeva.