Kuidas minust sai üksikvanem | Uskusin tema lubadusi, talusin pisarates tema vägivalda ja alandusi

Maksin väga karmi hinda selle eest, et endist vangi uskusin. Tutvusin oma abikaasaga 2009 aasta suvel juulikuus, kui ta oli paar nädalat varem vabanenud kinnipidamisasutusest. Meie suhe arenes väga kiiresti ja juba septembris olime kindel paar.

Kuigi suhte alguses oli paista tema ebatavalist närvilist ja isekat käitumis, miskipärast pigistasin selle koha pealt silmad kinni. Nii me olime koos kuni 10nda detsembrini kui ta valetas, et läheb Soome sõbrale kaheks päevaks appi. Tegelikkus oli hoopis see, et läksid vargile ja ta peeti ka seal kinni.

Karistuseks sai vaid kak kuud. Uskusin tema lubadusi ja muidugi suutis ta osavalt haletsusele suruda, et tegi seda minu pärast, et osta mulle vääriline kingitus.

Vabanes ta Soome vanglast 2010 veebruar.

Alguses tundus suhe sujuvat, kui hakkas tema poolt taaskord isekas ja ülbe käitumine.

Aprillis oli tema sõbral tulemas sünnipäev, kuhu ta ütles, et läheb vaid ta ise, kuna see pidavat tulema meestekas( hiljem muidugi selgus, et see oli vale). Peale ma end suruma ei hakanud.

Kahjuks jäi see sünnipäev talle viimaseks, kuna tuli välja, et tegelesid seal üritusel ka mõnuainetega ja politsei jälgis kogu operatsiooni ja kuulas nende kõnesid pealt. Hommikul sain teada, et ta arreteeriti seoses suure koguse narkootilise aine omamisega.

Olin šokis ja mul oli raske. Ta hakkas arestimajast mulle helistama ja nuttis südantlõhestavalt, et ta ei suuda minuta elada ja tapab end kui ta jätan.

Andsin lõpuks järgi ja andestasin lootes parimat. Lõpuks tegi ta mulle abieluettepaneku ja abiellusime. Muidugi ma ei osanud arvatagi, mis karistuse ta lõpuks saab.

Karistuseks määrati pea neli aastat, seda kuuldes sain palju nutta, kuid üritasin sellega leppida. Tegin kõik seitse kuud tema arestimajas olles iga nädal 700-1200 krooni eest pakke. Lõpuks viidi ta karistust kandma minu kodulinnast üle 300 km kaugusele.

Alguses ei kujutanud etteg,i kuidas ma nii pika sõidu iga kuu ette võtan ja kui kulukaks see mulle läheb, lisaks maksta kinni kohapeal elamine ja ka toit.

Sain truult käia tema juures kaks aastat kui avastasin, et olen lapseootel.

Mees oli üliõnnelik, tema esimene laps (soovis, et tuleb poeg, aga ootasin hoopis tütart).

Kandsin rasedust üksinda ja tema nõudmisel sõitsin kuni 8nda kuuni ka iga kuu tema juurde.

Selle aja jooksul ei saanud mitte punast penni ka temalt, kõik tuli minu taskust. Kui laps sündis ja hiljem ta avavanglasse sai ja sai seal tööl käima hakata, ei saatnud ta ka siis raha lapsele, valedega, et ta ei teeni midagi.

Vabanes ta siis, kui tütar sai aastaseks. Valetas vabanemiskuupäeva kohta ja selle asemel, et tulla lapse juurde, keda ta ei olnud näinud neli kuud, jooksis kolmeks ööpäevaks pidutsema.

Ma ei suuda andestada endale ,et andsin ka siis andeks.

Rahu sai olla vaid vaevalt kuu, kui ta hakkas jälle kaduma - nädalaks, kaheks ja kuuks, kus ta kordagi ei reageerinud minu kõnedele, ei küsinud lapse kohta ja teda ei huvitanud, kuidas ma väikese lapsega hakkama saan.

Kolm kuud pärast vabanemist suutis ta võtta omale juba armukese, kellega ta enamuse ajast koos veetis. Olin sunnitud 1,3-aastase lapse kõrvalt minema väga raskele tööle 15-tunniste tööpäevadega.

Kui mina meile elamiseks raha teenisin, tassis tema oma armukest meie koju.

Talusin pisarates kõike, tema vägivalda ja alandusi kuni augustini, kus jäin töötuks. Taaskord oli ta meid maha jätnud, kuna me ei mahtunud tema ellu, kui palusin lapse jaoks söögiraha, sain vastuseks, et kui sul raha vaja, siis mine müüma end.

Rohkem ma teda ei palunud.

Andsin sisse lahutuse, lapsele alimendid ja taotluse, et saaksin lapse hooldamise ainuõiguse, kuna see mees ei hooli oma tütrest. Laps on 2-aastane ja ei tunne oma isa. Isa lubas kohtupaberites, et toetab või hakkab toetama last, mida ta pole tänaseni teinud. Ka kohtusse ta ei suvatsenud tulla ja väitis, et on Soomes ja raha pole (irooniline see, et käib väljas söömas ja raha tal küllaga).

Aga õnneks suutsin oma hirmudest lahti murda ja lõpuks jätta sellise mehe. Kahjuks maksin aga liialt karmi hinda selle elu eest.

Loodan, et suudan kunagi endale andestada, et ei osanud oma tütrele pakkuda mõlemat vanemat ja tegin nii vale valiku.

Allikas: yksikvanem.com

Kui sinu elu on läinud nii, et sinu laps kasvab lahkuläinud vanemate lapsena ja sa tunned, et lapse huvide nimel oleksid siiski valmis teise vanemaga lapse ühise kasvatamise nimel dialoogi pidama, siis vaata kindlasti ka SIIA!