Pereterapeut Küllike Lillestik isadepäeva konverentsil: ka isa võib olla täiesti pädev lapsevanem, kes võtab kõik enda peale kuni selleni, et teeb tütrele patsid
Miks jagatud vanemlus pole Eestis veel nii populaarne?
Võib-olla peab alustama kaugemalt. Jagatud vanemluse mõte kui selline on muutunud sellega seoses, kuidas muutuvad peretüübid ja -mustrid. Põlvest-põlve on kaasa antud muster, kus emad võtavad kõik vastutuse enda peale, juhivad perekonda ja isad on rahateenijad perest eemal. Selle tõttu on olnud raske mõelda, et tegelikult on ka isa täiesti pädev lapsevanem, kes võtab kogu hoolduse enda peale kuni selleni, et teeb tütrele patsid. Selle tõttu on jagatud vanemlus meile võõras, aga see on ühiskonnas muutumas.
Mehed on järjest teadlikumad iseendast, aktiivsed, tahavad suuremat rolli võtta ja ütlevad, et mina isana olen samuti tähtis. Loomulikult läheb alguses võimuvõitluseks, kuidas võrdselt rolle jagada. Kui ema poole ajast oma lapse isale annab, siis tekib jällegi küsimus, kas see teeb minust halva ema. Selle tõttu on see terav teema, aga õnneks on olukord muutumas.
Kui palju teie kogemusest tuleb ette, et isad võtavad selle rolli enda kanda?
Ikka väga palju. Paarid, kes otsustavad lahku minna pereteraapia käigus või on enne seda lahku läinud, tulevad teraapiasse selleks, et lahutus kulgeks sõbralikumalt, mõistlikumalt või vähem düsfunktsionaalselt. Sellel puhul ütlevad isad väga selgelt välja, et soovivad lapse elus osaleda.
Näiteks on neid, kelle elus pole isa osalenud ja neid on see väga palju mõjutanud. Teised jälle ütlevad, et isa puudumine pole neid mõjutanud, aga nad tahavad ise olla oma lastega rohkem koos, kuna lapsed on neile väga olulised.
Järjest enam räägivad isad ka emotsionaalsest seotusest lastega. Lastest kõrvale jäädes võivad mehed kangelase nägu teha, et see neid tegelikult ei mõjuta, aga päriselt nad tunnistavad, et on väga keeruline.
Keeruline on olla läbikukkuja, abitu, tunda end ebaolulisena, olla pettumuse valmistaja oma lastele. Selle tõttu on isade ja meeste roll ühiskonnas muutumas: nad tõstavad pea ja ütlevad, et neil on ka tunded. Isadus on ilusas muutumises ja see on trendina selgelt näha.
Mis on lihtsad soovitused neile, kes kaaluvad jagatud vanemlust?
Esimene soovitus on see, et kui on käes lahkuminek või lahutus, siis proovida eristada, mis on ema-isa roll ja mis mehe-naise roll. Lahku lähevad mees ja naine ja seal on palju valu ning pettumust.
Valu ja pettumus suhte ajal ja suhte lagunemise ajal kindlasti ei tohiks tulla ema-isa rolli sisse. Need ei ole üks ja sama asi.
Ma võin olla oma endises abikaasas väga pettunud, näiteks selles, milline ta isana oli. Sedasama pettumust ei tohiks kaasas kanda elu lõpuni.
On võimalik keskenduda ainult iseendale, iseenda toimetulemisele ja vaadata, kuidas see mõjub kõigile pereliikmetele. Minu soovitus on mõelda, et mina ise ei ole ainukene maailma naba. Teised on ka olulised.
Lapsed on olulised pereliikmed, nende areng on tähtis ja tasub mõelda, millist kasvukeskkonda me tahame pakkuda. Siis tegelen oma valuga kuskil mujal ja lapsevanemaks olles loon vanemluse, mis toetaks meie ühiste laste arengut. Selle kaudu saab jagatud vanemluseks üle minna.
Kuidas ühes Eesti peres pärast lahkuminekut jagatud vanemluseni jõuti, loe SIIT!
Täna, 8. novembril toimub Eesti Rahvusraamatukogu suures konverentsisaalis Lapsele Vanemad MTÜ korraldatud jagatud vanemluse konverents aruteluga peremudeli üle, kus laps elab vaheldumisi mõlema vanema juures. Konverentsil osaleb üle 150 lapsevanema, ametniku ja psühholoogi. Konverentsi peaesineja on Stockholmi Ülikooli dotsent ja lastepsühholoog Malin Bergström, kes uurib peamiselt lahutusjärgsete peremudelite psühholoogilist mõju lastele.
Konverentsil esinevad ka rahvastikuminister Riina Solman, sotsiaalminister Tanel Kiik, võrdõigusvolinik Liisa Pakosta, ringkonnakohtunik Triin Uusen-Nacke, advokaat Helen Hääl ja pereterapeut Küllike Lillestik. Ürituse moderaator on Märt Treier.
Ürituse eesmärk on tutvustada peremudelit, kus laps elab vaheldumisi kummagi vanema juures. Sotsiaalministeeriumi 2018. aasta uuringu põhjal ei ela kolmandik Eesti lastest koos vähemalt ühega oma vanematest. Nende hulgas on 5% lapsi, kes elab jagatud vanemluse põhiselt osa aega ühe ja osa teise vanemaga.
