Olen nüüdseks õppinud, et kui beebi veel istuda ei oska, siis "Mitmendas klassis ta juba käib?" tema vanematelt küsida ei tasu

Meie Beebi on märkamatult saanud 6-kuuseks. Kuigi selle aja jooksul on ühest väikesest magavast pambust kasvanud välja juba täitsa aktiivne tegelane, tunnen kohati, et viimase poole aastaga olen ehk veelgi enam arenenud ja õppinud hoopis mina.

Kui väikelaste esimeste elukuude arenguetappide kohta leiad internetiavarustest ilmselt tuhandeid artikleid, siis milliseid õppetunde ja avastusi kätkeb suur elumuutus endas isade jaoks?

Sa ei ole enam vankriga liikudes teistele (ega beebile) ohuks

Ma mäletan esimest paari päeva, kui beebiga lõunauneks õue jalutama läksin. Iga äärekivi ja trepiaste tundus Munamäe kõrgune ja juba 10 meetrit enne takistuseni jõudmist mõtlesid, et siia meie kena jalutuskäik nüüd jääbki.

Samuti ei mõistnud ma, miks need vankrirattad kuidagi pöörata ei taha ning iga väiksemgi manööver tähendas, et esirattad vähemalt meetri kõrgusele tõusid. Kõrvalvaatajad samal ajal kõrval imestamas, et miks see kohmakas isa oma beebivankriga Simple Sessioni trikke imiteerida üritab.

Nüüd on lood õnneks vähe paremad ja väike äärekivi või auguline tee ei tähenda, et beebi samal ajal vankris üles-alla lendlema hakkaks.

Sa oskad beebide vanust peale vaadates hinnata

Kui veel möödunud suvel oleks keegi näidanud mulle pilte 2-kuusest ja 2-aastasest lapsest ning palunud pakkuda nende vanust, siis oleks ma ehk kergelt mühatanud ja öelnud: "Noh, suht vastsündinud tunduvad mõlemad."

Nüüd on lood aga pisut teisiti. Kogu beebimaailm ei ole enam päris tume maa ja kui enda või elukaaslase Instagrami feedis mõni beebipilt silma jääb, siis vanuse pakkumisel ma enam päris häbisse ei jää. Naise pilk on minu silmast küll veel kogenum, aga nii palju ma siiski juba olen õppinud, et kui beebi veel istuda ei oska, siis "Mitmendas klassis ta juba käib?" tema vanematelt küsida ei tasu.

Mida osavamaks sa mähkmete vahetamises muutud, seda keerulisemaks beebi selle protseduuri teeb

Siinkohal meenub seik sünnitusmajast, kui beebi meid ühe esimese pruuni üllatusega rõõmustas. Meie olime seepeale muidugi ähmi täis, koorisime end ja beebit täitsa paljaks ning nii me siis seal duši all kolmekesi Aadama ja Eeva ülikondades rõõmsalt sulistasime.

Nüüd, kui säärased üllatused juhtuvad vähemalt 2-3 korda päevas, siis sellist pidulikku protseduuri alati ette võtta ei suudaks ega tahaks. Õnneks on inimesed õppimisvõimelised ja kogu mähkmevahetus on minu ja naise poolelt juba oluliselt nobedam ja osavam.

Paraku on nobedamaks ja osavamaks muutunud ka Beebi. Kui esimesed kuu-kaks võisid sa mähkmetega pusida mitu minutit ja poolunes beebi ei teinud seepeale teist nägugi, siis nüüd läheb põhiline aur mähkimislaual hoopis väikese maailmaavastaja kinnihoidmisele.

Lapsevanemad ilmselt mõistavad millest ma räägin. Neile, kes sellisesse elufaasi veel jõudnud pole, võin lühidalt öelda, et ühe pooleaastase beebi mähkimislaual kinnihoidmine sarnaneb oma olemuselt ehk mõnel küla jaanipeol nähtule. Sina oled antud juhul kurja turvamehe rollis. Takistad üht jäärapäist tegelast, kes korduvalt juba ürituselt välja on visatud, kuid visa hingena ikkagi üle aia tagasi jaanilõkke äärde pääseda soovib. Sa võid talle küll seletada, et proovime nüüd paigal püsida või teda üht- ja teistpidi kinni hoida. Kui aga üks kindlameelne kodanik (olgu selleks siis beebi või külasimmani puhul nokastanud taadikene) on otsustanud, et tema oma soovitud kohta pääsema peab, siis üldjuhul ei takistada teda ei vallid ega kraavid.

Kelle jaoks jutt väga metafoorseks läks, siis lapse kontekstis tähendab see seda, et hetkel, kui vanem hakkab beebi mähkmeid külgedelt kinni panema, otsustab sinu armas järglane 90% kordadest, et just nüüd on õige hetk kõhuli pöörata ja oma mänguasja poole küünitama hakata. Ning kui te oma beebit sel õndsal üritusel takistada üritate ja tagasi selili tirite, võite kindel olla, et vastu tuleb üks pahane jorin, mis tahaks kurta, et miks sa mul elada ei lase.

Lõpetuseks võin boonusfaktina lisada, et sarnane Heiki Nabi maadlusvõtete kasutamine on vajalik ka igapäevasel õueminekul, kui talveriiete selga ajamine beebile ühe suure piinamismeetodina tundub ja sina põgeneda üritavat jõmpsikat kinni üritad hoida.

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.