Lapsena saadud päikesepõletus on selle eluohtliku haiguse kõige suurem riskitegur

Koolivaheaeg on kohe käes ja õpilastel algab puhkus. Iga lapsevanem rõõmustab, kui võsuke eelistab toas arvuti taga istumisele päeva veetmist õues värskes õhus. Tallinna 21. Kooli kooliõed Jana Kilg ja Jane Tammsaar on samuti õuetegevuste poolt, küll aga ei tohi nende sõnul alahinnata suve peategelast — päikest.

Päikesekiirguse mõjusse tuleb tõsiselt suhtuda. Nooremate laste järele valvavad tavaliselt täiskasvanud, kuid teismelised ning gümnaasiumi õpilased veedavad aega palju omapäi. „Päikesekreem olgu alati kotis kaasas. Noores eas saadud päikesepõletuste ja naha pahaloomulise kasvaja melanoomi vahel on otsene seos. Enne 15. eluaastat saadud tõsised päikesepõletused on kõige suuremad melanoomi riskitegurid edasises elus,” hoiatavad kooliõed.

Randa mine alates pärastlõunast

Et Eestimaa suvi on üsna heitlik, armastavad inimesed igast ilusast päevast maksimumi võtta. Kel vähegi võimalik läheb veekogu äärde, paneb rannalina maha ja jääb sinna tundideks pikutama. Kooliõed seda heaks ei kiida. „Otsene päevitamine ei ole kellelegi soovitav. Ultraviolettkiirguse toime nahale sõltub väga palju inimese nahatüübist. Mida heledam on nahk, seda tundlikum ja suurem on oht saada päikesepõletust. Seetõttu tuleks otsest päevitamist vältida ja seda eelkõige päeval kella 11-14.00, mil päike on kõige intensiivsem,” kinnitab Jana Kilg.
Rannas võiks tema sõnul käia peale kella 14.00 ja kasutada kaitsekreemi alates SPF 30-50. Mida õrnem nahk, seda kõrgem olgu SPF. „Kreemi tuleks määrida 15-20 minutit enne välja minekut, seejärel iga 2 tunni tagant,” jagab kooliõde õpetussõnu.

Vesi ja pilved ei kaitse kiirguse eest

Päikese mõju eest pole inimene kaitstud ka vees. „UV-kiirgus tungib 30 cm sügavusele veepinnast, mistõttu ka ainult ujumas käies tuleb arvestada sellega, et oht on saada päikesepõletust,” hoiatab Jana Kilg ja soovitab alati ujumise järel ennast uuesti kreemitada.

Lisaks soovitab kooliõde päikesekaitse kreem peale panna ka neil päevil, kus taevas pilves. „Teatud kogus ultraviolettkiirgust jõuab maapinnale ka pilvise ilmaga,” kinnitab ta.
UV-kiirguse taset näeb Ilmateenistuse kodulehelt, kust saab muu hulgas lugeda, et UV-kiirgus on kõrgeim suvel ja keskpäeval. Põhjamaa inimese puhul ei peagi UV näit kõrge olema.
UV-indeksi 3 puhul saab keskmine eestlane põletuseni küündiva doosi 50 minutiga ja indeksi 6 puhul vastavalt kaks korda lühema ajaga, 25 minutiga. „Päikesekaitse kreem on suvel hädavajalik, palume seda meeles pidada nii õpilastel kui ka nende vanematel,” rõhutab Jana Kilg kõigi SA Tallinna Koolitervishoid kooliõdede palvet.

Päike hammustab ka sportlasi

Tallinna 21. Kooli teine kooliõde Jane Tammsaar ütleb kolleegile täienduseks, et üsna sageli põletatakse ennast ära keskpäevase päikese käes sportides ja muude harrastustega tegelemisel, näiteks pallimängud rannas, aerusurf ja muud veepealsed tegevused.

„Sportimisel või harrastustega tegelemisel jääb sageli päikese eest kaitsmata pea ja näo piirkond, samuti õlad, kael ja käed, mis ka kõige enam nii öelda ära põlevad,” kinnitab kooliõde. Kui nahka saab kreemitada, siis pead tuleks kindlasti kaitsta mütsi või rätikuga, et vältida päikesepiste saamist.

„Päikese käes sportimisel tuleks arvestada ka piisaval hulga vedeliku tarbimist, et ei tekiks higistamise tagajärjel vedeliku puudust,” palub Tammsaar veejoomist mitte unustada.

Kui päike tegi liiga

Päikesepõletus annab endast märku naha punetuse, halvemal juhul villikeste kaudu. Mõnikord võib kaasneda isegi palavik. Kooliõed ütlevad kindla „ei!” esiemade hapukoorega määrimise meetodile ja soovitavad kasutada nahka jahutavat Burnshield geeli või Aloe Vera geeli. Suure rasvasisasaldusega kreemid, hapukoor ja või pigem takistavad nahal jahtumist ja hoopis pikendavad kuuma toimet, kinnitavad meditsiinitöötajad.

Päikesepiste näidustusteks on peavalu, uimasus, nõrkus ja iiveldus. „Selliste sümptomitega inimene tuleks viia varjulisse kohta, vabastada pealisriietest ja asetada tema kehale jahedad mähised, näiteks märjad käterätikud. Kindlasti anda lonkshaaval juua, kui võimalik, siis mõnd mineraalvett, kuid kõlbab ka tavaline külm vesi. Kui käepärast on ventilaator, panna see tööle, kui seda pole, tuleks lihtsalt lehvitada tuult,” jagab Jane Tammsaar näpunäiteid. Need kõik kehtivad tema sõnul aga siis, kui kannatanu seisund pole ohtlik. „Kui inimene kaotab teadvuse, keerake ta külili ja kutsuge kiirabi.”