Terapeut ja ema: tasakaalu leidmiseks on vaja tasakaalutust. Ka lastel on vaja kukkumist

Paljudel on väga raske leida elus tasakaalu. Enamik on paratamatult võtnud endale liialt kohustusi, vastutust ning pigem keskmiselt kõrges stressis olles saab ootamatult suure rolli aeg. Küll aga on inimestele erinevates rollides olles antud palju tingimusi ja norme, millele justkui peaks igaüks jaksama vastata, aga mis saab siis, kui enam ei jaksa?

Terapeut Liis Kuurme on võrrelnud seda olukorda tornaadoga.

„Kui sa oled tasakaalutu ja soovid haarata kõike, kogu olemasolevat informatsiooni ja tormad ummisjalu ringi, oled sa iseenesest otsekui tornaados. Sa vihised ja vuhised ringiratast kaasa kõige sellega, mida tornaado endaga kaasa on võtnud. Kui sa nüüd mõtled selle peale, et oled seal segaduses, siis tegelikult ei pruugi ju enam olla kontakti enda sisemusega. Lõppude lõpuks ei saa keegi enam aru, mida sa teed, sest tornaados olles on täielik kaos. Huvitav on see, et kui sa tõmbad siis oma fookuse nn tornaadosilmale, selle keskele ja oled täielikus vaikuses – sisemises vaikuses ja ei otsi väljastpoolt kõike seda, mida täna pakutakse -, jõuad kohe tasakaalu. Sa hakkad oma elu ja iseennast nägema ja kogema hoopis teistmoodi. Sa ainult vaatad, kuidas ümberringi käib kaootiline möll ja muheled endamisi, tuues teadliku fookuse vaid iseenda seisundile,” ütleb Kuurme.

Antud piltlik harjutus on küll ühtpidi naljatlev, kuid seda teeb ta ka ise ja tihtipeale soovitab ka oma klientidele. Tänapäeva trend on kahjuks see, et iga kord, kui kellelegi tundub, et asi läheb käest, otsitakse kohe lahendusi endast väljastpoolt: uusi suundi, uusi arvamusi, uusi tehnikaid. Tegelikult mida aeg edasi, seda enam märgatakse, et pikemas perspektiivis need väljastpoolt õpitud tehnikad ei pruugi enam töötada.

Kuurme soovitab keerulisel hetkel eemalduda kõigest ja kõigist, panna kas või mõneks minutiks silmad kinni, hingata mõned korrad sügavalt sisse ja välja ja vaadata, mis päriselt südames toimub.

Hinnangute andmine

Mainitud tornaadot tekitab pidev võrdlus teiste inimestega ning aina süvenev hinnangute andmine. Kuurme sõnul on hinnangute andmine ilmselt juba lapsepõlvest sisendatud. „Mina sain koolis halva hinde, kui eksisin. Mõistsin ja lõin endale seose, et eksimine ei ole lubatud, sest kui sa eksid, siis oled läbikukkuja. Seda last, kes sai halva hinde, enamjaolt mõnitati, tema peale vaadati kehvasti. Nii pidin kogu aeg olema pigem hästi tubli, kogu aeg hästi õppima, et mitte jääda mõnitatavaks ja kiusatavaks. Sinult oodati seda ja eeldati seda, et oled tugev ja tark, vahel koguni hoolimata sinu loomupärastest eeldustest. Täna võin aga öelda, et hinnangute andmine on olnud karuteene meile kõigile,” räägib Liis.

Ta teab, et tema elu on olnud mitmeid kordi tasakaalust väljas, aga ilmselt kõige esimest korda toimus see siis, kui ta oli 14-aastane ja kaotas isa. „Kui ma nüüd päris süvitsi ja ausalt ütlen, siis ma arvan, et minu oluline teadlikkusega seotud teekond on sellest hetkest saanud alguse. Kõigepealt tekkis tohutu kaos. Vaip tõmmati jalge alt ära, lapsepõlv lõigati silmapilkselt ära. Ja siis juba sain ma aru, et nüüdsest peale on elu hoopis teistsugune. Minus oli tasakaalutu kaos. Ma arvan, et seesinane tasakaalutusolek on tänaseks mind toonud siia, kus ma täna olen. Ja võin julgelt ka väita, et tasakaalutu olek on teinekord vajalik meile kõigile. Olgugi, et enamjaolt väga valus ja hirmutav. Aga „augus“ käimine on juhtumisi vajalik selleks, et saaksime aru, mis selle vastand on, mida selle asemele päriselt tahame. Läbi selle õpime ennast ka süvitsi tundma,” sõnab Kuurme.

Laste kaitsmine

Üks oluline küsimus on kindlasti see, et lapsevanematena tahaks inimesed ju oma lapsi hoida ning kaitsta, et nad ei kukuks sinna auku. Nad tahaks, et lapsed väldiks neid haigetsaamisi, tahaks, et lapsed ei peaks nii palju saama haiget saama kui vanemad omal ajal.

„Jah, täpselt nii üks ema mõtlebki,” nõustub Kuurme. „Olen samuti ema ja eks ma olen kunagi mõelnud seda sama. Kuid täna saan aru sellest, et kõik kukkumised on vajalikud. Sa võid kukkuda, sa võid eksida, sa võid haiget saada – aga see on elu üks väga oluline osa. Mina luban täna oma lastel eksida ja vigu teha. Ma ei torma tegema nende eest juba ennetavaid lükkeid, sest ma ei saa nende elu nende eest ära elada ja ma ei saa nende kogemusi nende eest ära hoida. Pigem olen seda meelt, et kui nad ka kukuvad auku või teevad vea, siis oleksid nad selle juures kohal ja õpiksid sellest. Sest need kukkumised tulevad niikuinii. Ja mitte ükski lapsevanem ega keegi muu ei saa ega tohi vastutada kellegi kukkumise või mittekukkumise eest. Me saame lapsevanematena olla nende jaoks lihtsalt olemas, kui nad seda vajavad.”

Loomulikult ei ütle keegi, et peaksid hommikul turvalisest kodukeskkonnast saatma lapse uksest välja ja ongi kõik. „Aga lapsele on ju kõige olulisem pigem see, et kui ta läheb kodukeskkonnast välja, on tal alati teadmine, et tal on baasvundament turvatunde näol kogu aeg olemas. Ennekõike tänu tema vanema(te) tingimusteta armastusele ja toetusele, empaatiale. Ning selleks on vaja ka vanemate enda usaldust ja kindlasti aega, et seda oma tulevases elus kasvatada,” teab Kuurme.