Pereterapeut selgitab: just see tekitab enim suhetes konflikte, mürgitab läbisaamist nii laste kui partneriga!

Mujal paistavad lapsevanemad õnnelikumad kui meie kandis. Miks? Aga sellepärast, et prantslased, rootslased ning taanlased ei jäta laste sündides paarisuhet unarusse. Katkend Jesper Juuli raamatust „Jääda armastajateks“ paljastab, mis on üks asi, mis suhteid nii partnerite kui lastega aga enim mürgitab ning ta õpetab sellega toime tulema ja seda mõistma!

Pereterapeut Jesper Juul kirjeldab hea paarisuhte võtmetegureid hoolimata laste olemasolust ning sisendab vanematesse julgust kahekesi olemiseks: just see kujuneb kõigi pereliikmete õnne aluseks. Romantika on tähtsam kui kasvatus! Selle asemel, et keerelda kogu aeg laste ümber võtke pigem aega ja ruumi oma armusuhte jaoks. Ainul nii tekib harmooniline keskkond, mis tagab lastele turvalise kiindumussuhte ja toetuse. Seega on parem kulutada osa pere-eelarvest lapsehoidjale, kui tunda stressi järjekordset pererestorani külastades.

Taani terapeut Jesper Juuli (1948 – 2019) armastatakse tema pingevaba optimismi tõttu. Tema raamatu sõnumiks on see, et vanemad ei pea lapsi hästi kasvatades olema ise täiuslikud. Pole üldsegi patt võtta aega iseenda ja oma partneri jaoks!

Avaldame katkendi

Ootused on suhtele mürk

Kui jääda kinni oma ootustesse, mitte näha partnerit või last, vaid üksnes nende ideaalpilti, mille oleme neist endale maalinud, on pettumine vältimatu. Sest väga harva vastab teine inimene meie kujutlusele – ta on nagu on. Kui ootus ei täitu, süüdistatakse enamasti meelsasti teist. „Alati lased sa mul kõik üksi teha.“ Kuid oma ootuste eest vastutame me ise – mitte partner ja mitte lapsed, mina vastutan. Kui ma ootan, et minu naine teeb seda või teist, siis pean ma temaga rääkima ja ütlema: „Ma ootan seda sinult.“ Ja minu naine võib öelda: „Hm, palju õnne!“ või „Ma ei tee seda.“ või „Jah, mina arvan ka nii.“ Ja siis me näeme.

Eriti tähtis on võtta vastutus oma soovide ja vajaduste eest, kui on perekond. Meie ootused tekitavad meile ainult pettumust ja kui oleme teises pettunud – lapses või partneris –, annab see õigupoolest märku vaid sellest, et teine ei vasta meie soovunelmale.

Niisiis lõpetame parem oma suhete mürgitamise alusetute ootustega.

Eriti käib see suhte kohta meie partneriga. Võtta oma kaasinimesi sellistena, nagu nad on, on ehk kõige raskem asi maailmas. Lapsed suudavad seda. Nad on meile selles suhtes eeskujuks.

Vanemate ja laste vahelisele suhtele mõeldes peame küsima: mida võivad vanemad ühelt kolmeaastaselt oodata? Noh, õigupoolest kõike, mida nad soovivad. Nad peavad ainult teadma, et need on nende ootused. Lapsed ei vastuta nende eest. „Jah, aga me ju loeme kirjandusest, et lapsed peavad teatud vanuses olema niisugused ja naasugused! On paika pandud, kui vanalt nad peavad ise magama jääma, kui vanalt hakkama kõndima, millal puhtust pidama…“ Selliseid põhjendusi poetavad vanemad meelsasti jutu sekka. Õige, raamatutes seisab tõesti nii, kuid seal räägitakse statistilistest lastest, mitte inimestest. Kõike ei saa täpselt ennustada ja ette teada. Iga inimene on erinev ja vajab omajagu aega. Sel juhul takistavad ootused arengut isegi rohkem kui nad seda soodustavad.

Hiljuti näiteks tuli minu juurde nõustamisele üks Rootsi perekond, kelle tütar oli kahe ja poole aastane ega olnud kuni selle päevani veel ühtki sõna rääkinud. Mitte ühtki sõna. Ja kõik olid proovinud – mitte ainult vanemad, vaid ka kasvatajad ja logopeedid – vaesed lapsed saadetakse ju tänapäeval kohe teraapiasse, kui nad millegi poolest normist kõrvale kalduvad –, kõik olid püüdnud last rääkima panna.

Ajal, mil mina vanematega mõtteid vahetasin ja neile küsimusi esitasin, kuulas tüdruk tähelepanelikult pealt. Vestluse lõpus küsisin ma vanematelt: „Mida te temalt meelsasti kuulda tahate?“ Nad kõhklesid ja ütlesid siis: „Tegelikult me ei tea.“ Ja kui me hüvasti jätsime, tuli väikseke minu juurde ja ütles valjusti ja selgesti: „Head aega!“

Vanemad olid šoki äärel, sest nad kuulsid oma last esimest korda rääkimas. Nad vaatasid mulle otsa, nagu tahaks küsida: Jesper, miks ta sinuga räägib, aga meiega ei räägi? Nojah, sellele tüdrukule oli selge, et minul ei olnud tema suhtes ootusi. Olin talle edastanud sõnumi: „Kui sa tahad rääkida, oled teretulnud, kui ei taha, oled samuti teretulnud.“

Ütlen vanematele tihti: „Vaadake oma lapsele otsa ja kujutlege, et ta saabus siia eile Taist.“ Nagu on vanematel, kes adopteerivad. „Laps on kaks aastat Tais elanud, nüüd on ta siin. Mida ta teeb? Ta läheb laua juurde, istub prooviks toolile ja proovib süüa, aga sellest ei tule midagi välja. Niisiis võtab ta toidu ja istub sellega põrandale. Sest nii tehti Tais ja nii saab ta hakkama. Kas see laps vajab kasvatamist? Üldsegi mitte. Ta ei vaja kasvatamist. Võib kas oodata või öelda: „Okei, möödub paar nädalat ja siis istub ta meiega söögilauas.“ Või kui on kiire, võib lapsele öelda: „Kuule, ma tean, et teie pool kodus söödi nii, aga meie juures nii ei sööda. Kui soovid, võid meie juurde lauda istuda.“ See on kohalolek. See ei ole kasvatus, see ei ole manipulatsioon, see tähendab ainult: „Nii on see siin meie juures.“

Paljudes igapäevaelu olukordades, millesse pered satuvad, on üks tähtis tahk see, kui kiire meil vanematena on. See saab alguse juba hommikul üles tõustes. Millal peab kell helisema, et lapsed täpselt lasteaeda või kooli ja ise tööle jõuaks? Aga laste tempo on hoopis teine kui täiskasvanutel. Niisiis peab otsustama: „Meie tahame, et see kulgeks nii: me tõuseme veerand enne kuut – kui me tegutseksime laste tempos, peaksime tõusma kell neli, mis on meie jaoks liiga vara. Ühesõnaga, me tõuseme hiljem ja meie lapsed peavad sellega rahul olema, et me nii teeme.“ Selle otsuse võib teha ja siis järgneb konflikt. Vanematena peab arvestama sellega, et hommikuse konflikti eest vastutatakse ise.

„See on minu otsus, ma tegin selle nii, see kutsub esile konflikti, selle eest võtan ma meelsasti vastutuse. Sina, mu laps, ei tee midagi valesti, sa ei ole paha, et sul meiega see konflikt on, see on meie otsus.“ Laps, kes tahaks riidesse panemise asemel veel meelsasti mängida, kes hommikusöögi juures aega viidab, samal ajal kui ema või isa teda ikka ja jälle tagant kiirustab veel üht lusikatäit või ampsu võtma, see laps võib isegi vihaseks saada või vanematele halvasti öelda. Oma vaatepunktist on tal ju õigus, sest kui ta tohiks ise otsustada, planeeriks ta ühel hommikul ülestõusmise ja kodust lahkumise vahele ühe tunni asemel kaks ja järgmisel võib-olla isegi kolm tundi. Aga vanemad otsustasid teisiti.

Laps mõtleb või ütleb: „Nõme ema, nõme isa!“ Ja mida sel juhul vastata? „Jah, muidugi, mu laps, see on sinu jaoks tõesti kohutav! Me tegutseme oma vajaduste ja soovide järgi ning sinu omade vastu.“

Ja kui sellest on lõpuks aru saadud, siis on ka kerge laste ees vabandada ja öelda: „Kuule, ma tean, et hommikune tempo ajab sind närvi, aga täna peame tõesti kiirustama. Kas sa saaksid seda minu heaks teha?“ Ja kui laps on kaval, küsib ta: „Ja mis ma selle eest saan?“. Sellele küsimusele võib vastata nii: „Sa saad õnneliku ema / õnneliku isa.“

Loomulikult ei põrku ainult laste ja täiskasvanute soovid ja vajadused, ka täiskasvanute vahel tuleb kooselu jooksul ikka ja jälle ette pettumusi ja vaidlusi.

Näiteks kui minu naine on neliteist päeva mõelnud sellele, et lähme teisipäeva õhtul teatrisse, ja teatab sellest teisipäeva hommikul mulle täiesti ootamatult: „Jesper, täna õhtul lähme teatrisse,“ siis võib juhtuda, et ma vastan: „Hm, mulle see ei sobi. Pean töötama.“ Siis mu naine ärritub ja peab mind võib-olla sama nõmedaks nagu laps ema, kes teda hommikul tagant kiirustab. Tahta töötada, selle asemel et oma naisega teatrisse minna, see on tõesti rumal. Seda enam tunnen ma rõõmu, kui ta mind järgmine kord jälle kutsub – ja annab mulle siis loodetavasti veidi varem teada. Sest olukord näitab tegelikult ainult seda, et ma pole sel hetkel nii spontaanne, kui minu naine minult ootas.

Selles mõttes on konfliktid kasulikud, sest nad pööravad meie tähelepanu sellele, mida me ise, meie partner ja lapsed ootame või vajame. Kes märkab perekonnas ja partnerluses kriisi, mõtleb selle üle järele ning ütleb teisele, kuidas ta end tunneb, sellel on vähemalt reaalne võimalus, et midagi muutub, et ta ise ja tema partner ei taju konflikte enam nii negatiivselt ning neid võib isegi veidi vähemaks jääda.

Kui mõlemad partnerid suudavad lõpuks jälle keskenduda omavahelisele tugevale seotusele ja mitte üksnes sellele, kas lastega on kõik hästi või kas pesu on kokku pandud või kas ülemus on rahul, siis ei aita see kaasa üksnes õnnelikule suhtele, vaid on ka pereõnne aluseks.

Koos raskustega võideldes kasvame

Perekonnas on alati ainet konfliktideks. Tihti suudavad täiskasvanud ja ka lapsed oma erinevaid soove ja vajadusi partneri ja laste omadega kooskõlla viia. Mõnikord esineb perekonnas siiski tegureid, mis muudavad koos elamise veelgi keerulisemaks ja on koormaks pereliikmete, eriti aga partnerite omavahelistes suhetes.

See selgus ka vestlusest ühe paariga, kellel oli erinev kultuuritaust. Isa, kes on pärit Lõuna-Ameerikast, on oma kodumaa ja kultuuriga hüvasti jätnud, et elada perega Saksamaal. See on suur samm. Kultuurilised erinevused ja keelebarjäär võivad kõigis pereliikmetes ebakindlust ja lisapingeid tekitada. Eri rahvusest paarid vajavad seetõttu veelgi suuremat portsu avameelsust ja huvi partneri, tema kultuuri ja selle võõra osa vastu, ning partnerid peavad samaaegselt teadma, kes nad ise on ja kes nad olla tahavad. Niisugusel juhul kehtib just eriti see, et pereprojekti õnnestumise aluseks on partnerlus, mida iseloomustab lugupidav ja empaatiline suhtumine üksteisesse ning erinevuste aktsepteerimine.

On terve hulk tegureid, mis võivad suhteid perekonnas äärmuslikult ohustada – näiteks kui üks vanematest on langenud mingi sõltuvuse küüsi või kannatab depressiooni all. Mõlemad probleemid ei ole lastevanemate puhul sugugi harv nähtus, nagu ka teiste rahvastikurühmade puhul. Tuntud fenomen on sünnitusjärgne depressioon. Sel ja teistel juhtudel vajab haigestunud inimene enamasti abi väljastpoolt – ning tema kohustus on seda endale otsida. Kui tugevasti sel juhul pereliikmete omavahelised suhted kannatavad, oleneb konkreetsest olukorrast.
Kui näiteks depressiooni või alkoholismi käes vaevlev pereliige avab end nii perekonnale kui ka terapeudile, nendega oma probleemi analüüsib ning sellest loodetavasti üle saab, siis on võimalik, et pere muutub läbielatud kriisi ja eelnenud raskuste tõttu tugevamaks.

Vanemad, kes saavad oma probleemidest rääkida, on oma raskustest ja piiridest teadlikud ning annavad nendest ka partnerile ja lastele teada, on kasulikud eeskujud: nii õpivad lapsed täiskasvanutelt, et enda eest tuleb ise vastutada ja probleeme on võimalik konstruktiivselt lahendada.

Tõlkinud Kersti Kaljuvee
Väljaandja: Kirjastus Pegasus 2020