Maria blogi: ilmselt ma ei saa surmani üle sellest, et tal oli kõrvalsuhe, aga samas tõi just see esile suure probleemi

"Mäletan esimese lapse ajast hästi, et kogu tema arengutempo oli minu jaoks nii raske. Ma ei suutnud kohaneda sellega, et ta järsku magas palju vähem. Seejärel oli mul raske kohaneda sellega, et ta oli nii liikuv ja siis ka tema söömistega oli raske kohaneda. Kõige raskem aeg seega oli mulle emotsionaalselt esimene aasta," räägib Maria, kuidas teise lapsega on kõik teistmoodi ja nüüd ka tema suhetes mehega!

Ma ei ole kunagi olnud väga hea muutustega kohaneja ja lapse kasvamine ju muud ei olegi kui üks suur kohanemine.

Kuidagi pelgasin ka seda nüüd pisema puhul. Ta hakkas mõni aeg tagasi roomama, nüüd natuke käputab, ka istuma minek ei ole talle tundmatu teema. Seekord ma tunnen, et tema areng ei aja mind sedavõrd stressi. Kohati ma justkui ootan tema iseseisvumist. See tähendaks mulle seda võimalust taas leida rohkem aega iseendale ja just ajast iseendale ongi mul puudus majas. Kui mees on tööl, siis tegelen pisemaga. Õhtul tegelen suurema lapsega ja vahepealsel ajal olen valmistunud tööle naasmiseks ja oma suhet lappinud.

Paariteraapiast on olnud niivõrd palju kasu. Terapeut soovitas meil rääkida oma tunnetest ja hirmudest ning teha seda teadlikult. Tunnen, et mees tõesti kuulab ja mõistab paremini minu tundeid. Eks jah, ilmselt ma ei saa surmani üle sellest, et tal oli kõrvalsuhe, aga vähemalt tõi see esile selle, et meie suhe oli hääbumas ning seega tuli hakata panustama sellesse energiat. Kahju vaid, et me varem ei märganud ja osanud reageerida. Oleksime hoidnud kokku palju pisaraid ja aega ning saanud varem tööd alustada.

LOE KA: Pereterapeut selgitab: just see tekitab enim suhetes konflikte, mürgitab läbisaamist nii laste kui partneriga!

Kusagilt ma lugesin, et armastus on tegusõna. Ei saa eeldada, et see ise elus püsib kui seda ei toida ja tööd ei tee. Tol hommikul, kui mees mulle kohvi voodisse tõi ja ise beebi võttis, siis tundsin taas, et minu maailm loksub paika.

Ka oleme võtnud aega kord või kaks nädalas, et rääkida vaid teemadest, mis meid häirivad. Tuleb välja, et päeva jooksul nendest rääkida ei ole mõistlik, sest siis ei jäägi positiivseid hetki meelde - kõik negatiivne varjutab need kiirelt.

LOE KA: Ema: pool sammu veel ja meie suhe oleks surnud. Võtsin aja tööpäevast viimasel sekundil ja klaasi veini kõrvale, et see päästa

Seega, kui kõik asjad vaikselt hakkavad paika loksuma, siis on tekkinud ka soov unistada. Unistada ühisest tulevikust ning laste kasvatamisest. Leiame aega teineteisele ja kaasame selleks lapsehoidjaid.

LOE KA: Ema südantliigutav sõnum teistele emadele: kõik, mida olin seni õigeks pidanud, osutus valeks. Kõige enam kannatas laps. Ärge tehke sama viga!

Varasemalt ma olin täiesti välistanud võõra abi, proovisin kogu aeg oma jõududega toime tulla, aga nüüd olen aru saanud, et see pole võimalik. Jah, praegusel ajal ma kindlasti võõraid endale koju ei taha, aga kohe kui haigeid vähemaks jääb, tuleb leida see üks sobiv inimene meie perele pikemaks koostööks. Ma ei teagi miks ma olen sundinud end alati superema olema. Kogu aeg mitmel rindel tegutsenud ja alati tundnud süümepiinu kui pole kusagile last kaasanud. Nüüd on aga lapsi kaks ja näen, et selleks, et ma saaksin olla parem ema, pean saama aega iseendale. See ei tähenda siis iga päev endale aja võtmist, vaid mõned korrad kuus. Praegu on mul võimalik suurema vaevata seda aega endale leida. Sügisel aga kui suurem läheb kooli ja pisem lasteaeda, on täiskohaga tööl käies kõike palju keerulisem lahendada.

LOE KA: Püüd olla ideaalne ema viis täieliku krahhini: ma ei mõistnud, kuidas saab emadusest rõõmu tunda. Lükkasin ta vankriga puude vahele ja...