Kuidagi pelgasin ka seda nüüd pisema puhul. Ta hakkas mõni aeg tagasi roomama, nüüd natuke käputab, ka istuma minek ei ole talle tundmatu teema. Seekord ma tunnen, et tema areng ei aja mind sedavõrd stressi. Kohati ma justkui ootan tema iseseisvumist. See tähendaks mulle seda võimalust taas leida rohkem aega iseendale ja just ajast iseendale ongi mul puudus majas. Kui mees on tööl, siis tegelen pisemaga. Õhtul tegelen suurema lapsega ja vahepealsel ajal olen valmistunud tööle naasmiseks ja oma suhet lappinud.

Paariteraapiast on olnud niivõrd palju kasu. Terapeut soovitas meil rääkida oma tunnetest ja hirmudest ning teha seda teadlikult. Tunnen, et mees tõesti kuulab ja mõistab paremini minu tundeid. Eks jah, ilmselt ma ei saa surmani üle sellest, et tal oli kõrvalsuhe, aga vähemalt tõi see esile selle, et meie suhe oli hääbumas ning seega tuli hakata panustama sellesse energiat. Kahju vaid, et me varem ei märganud ja osanud reageerida. Oleksime hoidnud kokku palju pisaraid ja aega ning saanud varem tööd alustada.

Kusagilt ma lugesin, et armastus on tegusõna. Ei saa eeldada, et see ise elus püsib kui seda ei toida ja tööd ei tee. Tol hommikul, kui mees mulle kohvi voodisse tõi ja ise beebi võttis, siis tundsin taas, et minu maailm loksub paika.

Ka oleme võtnud aega kord või kaks nädalas, et rääkida vaid teemadest, mis meid häirivad. Tuleb välja, et päeva jooksul nendest rääkida ei ole mõistlik, sest siis ei jäägi positiivseid hetki meelde - kõik negatiivne varjutab need kiirelt.

Seega, kui kõik asjad vaikselt hakkavad paika loksuma, siis on tekkinud ka soov unistada. Unistada ühisest tulevikust ning laste kasvatamisest. Leiame aega teineteisele ja kaasame selleks lapsehoidjaid.

Varasemalt ma olin täiesti välistanud võõra abi, proovisin kogu aeg oma jõududega toime tulla, aga nüüd olen aru saanud, et see pole võimalik. Jah, praegusel ajal ma kindlasti võõraid endale koju ei taha, aga kohe kui haigeid vähemaks jääb, tuleb leida see üks sobiv inimene meie perele pikemaks koostööks. Ma ei teagi miks ma olen sundinud end alati superema olema. Kogu aeg mitmel rindel tegutsenud ja alati tundnud süümepiinu kui pole kusagile last kaasanud. Nüüd on aga lapsi kaks ja näen, et selleks, et ma saaksin olla parem ema, pean saama aega iseendale. See ei tähenda siis iga päev endale aja võtmist, vaid mõned korrad kuus. Praegu on mul võimalik suurema vaevata seda aega endale leida. Sügisel aga kui suurem läheb kooli ja pisem lasteaeda, on täiskohaga tööl käies kõike palju keerulisem lahendada.