Saatuslik päev, 18 november, oli nagu iga teine päev oma hommikuste toimingute, kooli ja trenniga. Ei midagi, mis oleks viidanud eesootavale. Triinu meenutab, et Steven oli küll magama minnes tavapärasest emotsionaalsem, ent pani selle väsitava koolipäeva arvele. Enamasti lahendas ju kvaliteetne uni kõik probleemid.

Paarkümmend minutit pärast laste voodisse panekut kuulis Triinu aga äkitselt tugevat mürtsatust, millele järgnes Steveni kõrvulukustav nutt. “Ta oli voodist välja kukkunud ning enda sõnutsi enne seda “värisenud”,” meenutab Triinu, kes ütleb, et just venna juurde esimesena jõudnud Vanessa-Debora märkas midagi, mis Triinu häirekellad automaatselt tööle pani. Ta võttis poja kaisssu ja helistas parameedikust õele, kes pakkus lahkelt, et läheb Steveniga ise Lastehaiglasse, et selgust saada.

Triinu mäletab selgelt, kuidas ta magavat last õde oodates paitas ja lohutamatult nuttis. “Ma ei teadnud, mis meie lapsega toimub...