"Kahjuks on hetkel kiirabi saabumise aeg pikem kui tavaliselt, sest meedikud peavad kaitseriietusse ennast pakkima ja see võtab aega. Olen lugenud, et rästiku hammustus ei ole midagi hullu ja Eestis pole keegi kunagi selle kätte surnud, mis oli väga rahustav, aga kui laps oli näost hall ja huuled sinised ning küsis, et kas tohib magama jääda, siis oli päris hirmutav," kirjeldab ema, et edasi hakkasid pojal silme ees valgussähvatused ning vahelduvalt sähvatustega kadus nägemine.

"Avaldasime soovi kiirabile vastu sõita või ise haiglasse minna, kuid häirekeskuses ei osatud öelda, mis kliinik meid vastu võtta saaks, kuna iga patsient on potentsiaalne koroonahaige. Järgmisena lisandus kõhuvalu ja silmad vajusid jõuga kinni. 45 minutit hiljem saabus kiirabi," kirjeldab ema ärevat päeva. Kui kiirabi saabus, tehti lapsele esmalt pargitud autos läbivaatus ja algas sõit haiglasse.

"Siis toimus läbivaatus vastuvõtus, seejärel ootamine tühjas kabinetis, siis saadeti meid külastajate garderoobi jopesid ära viima, seejärel viidi meid ühe ukse taha ootama. Seal istusime umbes 20 minutit ja enne meid võeti näiteks väänatud sõrmega 16-aastane noormees vastu. Kui laps hakkas minestama, siis küsiti, et miks meie seal oleme. Kui ütlesin, et lapsel on rästikuhammustus, siis hakkas kiire – selgus, et meid oldi ära "kaotatud" ja keegi ei teadnud enam, kes me oleme ning ka andmeid arvutis ei olnud," räägib ema.

Hoolimata sellest, et arvutis neid olemas ei olnud, siis päriselt olid nad siiski kohal ja õnneks kaks tundi pärast hammustust seoti lapse käsi alustuseks kinni. "Nüüd arvati, et ta ei peaks kõndima. Ta pandi lamama ja edasi käis liikumine ratastoolis. Haiglasse sisse veel ei võetud, sest esmalt oli vaja veenduda, et me ei oleks ka koroonas. Meid viidi kabinetti, kus tehti koroonaanalüüsid ning ka vereproov. Veel tund ootamist ja saime palatisse. Selleks ajaks oli vereanalüüsi tulemus käes. Hapnikutase ja vererõhk olid tal ohtlikult madalal, aga õnneks oodati meid siis juba ettevalmistatud voodikohaga," kirjeldab ema, mida see hammustus neile tol päeval kaasa tõi.

"Hapnikumask, valuvaigisti, hormoonravi, soolalahus mürgi välja loputamiseks, allergiarohud ja kõike päris ei teagi, mida talle järjest sisse tilgutati," räägib ta, lisades, et õhtul kell 19 algasid esimesed valuhood. "Valu ei tule mitte vaikselt hiilides, mis kasvab suuremaks, vaid tuleb nii, nagu lööks küünarnuki ära. Kuna Sander on maailma kõige vapram poiss, siis ta väänles voodis, hambad kokku surutud, ja karjatas vahepeal, et kõht valutab, nagu keegi lõikaks kõhtu, kuid ei olnud mingit nuttu. Kõik muidugi said aru, et tegemist on hirmsa valuga ja talle leiti veel valuvaigisteid, mida olemasolevatele lisaks anda," kirjeldab ema ja lisab, et nii käisid need valuhood erinevates kohtades iga 34 tunni tagant ja kuni järgmise päeva lõunani.

"Öösel märkasime, et hiigelsuureks paisunud labakäele lisaks on käsivars rindmikuni sinine. Arsti sõnul on see rästiku mürgi tagajärjel lagundatud punastest verelibledest. Täna, kolmandal päeval enam valusid ei ole ja hapnikutase on ka korras," räägib kergendusega juhtunust Signe, kes paistetuse alandamiseks, et see kaelani ei jõuaks, kaks päeva vapral pojal jääkottidega turset alla on surunud.

"See on lihtsalt uskumatu, kui palju üks laps suudab taluda mõne päeva jooksul ja ei virise kordagi. Teeb koostööd ja üritab isegi sõbralikult naeratada. Kui küsisin täna tema käest, et kas ta vihkab nüüd rästikuid, siis ta ütles, et ei vihka, vaid on õnnelik, et ta ära ei surnud ja nüüd teab, kui suur jõud neil on," jätkub emal pojale vapruse eest vaid kiidusõnu.

Ka soovib Signe kiita lastehaigla traumaosakonna imelisi õdesid ja arste, kes on igal sammul olemas, abivalmid ja väga sõbralikud.

"Kõigest hoolimata on rästikud looduskaitse all ja neid koduhoovis kohates tuleks kutsuda professionaalid neid teisaldama, mitte ei tohiks tappa," paneb Signe kõigile tema loost ehmunuile südamele ja kinnitab, et tegu oli õnnetusega ning pere loodus- ja loomaarmastusele see kuidagi ei mõjunud.