Minu laps sündis kuu aega enne tähtaega ja seetõttu tuli mul teda üles äratada, et ta sööks. Mäletan siiani sünnitusmajas ämmaemanda sõnu: "Miks te lasete tal nii kaua magada? Tema veresuhkur on nii madal. Kas te tahate oma lapse ära tappa?"

Käisin mitu kuud imetamisnõustajate juures ja äratasin oma last iga 2,5 tunni tagant üles. Imetamise ajal pidin pidevalt oma last mudima, et ta magama ei jääks. Imetamine võttis aega umbes tund. Seejärel tuli piim välja pumbata ja pesta igasugused süstlad, voolikud ja topsikud, mille abil andsin lapsele rinnapiima juurde. Lõpuks oli mul tund või poolteist aega, mil sain magada või muid koduseid toimetusi teha ja seejärel kordus kõik uuesti.

Enne ja pärast iga söötmist kaalusin alati oma last. Rõõmustasin, kui ta oli piisavalt söönud, kurvastasin, kui ta oli vähe söönud. Pärast kaalumist oli mul täpselt teada, mitu milliliitrit rinnapiima pean talle juurde andma.

Vahel tundsin, et ma ei jaksa nii jätkata. Mäletan, et ostsin poest RPA pulbri ja ise nutsin. Pidasin end läbikukkunud emaks, kes ei suuda oma last imetada. Kuigi mul oli RPA pakk kapis, siis seda ma siiski ei kasutanud. Siiski andis see mulle turvatunde, et kui laps üldse ei söö, siis on mul kapis nö tagavaravariant vajadusel võtta. Lõpuks imetasin oma last üle aasta. Aga tema esimestel elukuudel ma mingit rõõmu küll ei tundnud. Mind rõõmustas ainult see, kui ta piisavalt sõi.

Järgmise lapse puhul mõtlesin kohe alguses, et sellist rasket imetamise teekonda ma enam läbi käia ei suuda. Õnneks polnud vajagi, sest laps sõi enam-vähem hästi. Kui tal aga oli nn tissistreik, siis meenusid mulle kõik hirmud, mida eelmise lapse puhul oli kogenud.

Vaata ka mõtlemapanevat videot imetamise teemal:

Jaga
Kommentaarid