15.04.2021, 18:00
Ema suur ehmatus: nõustaja ütles, et tekitasin beebile sünnitrauma ja pean nüüd sünnitusjärgse hetke taaselustama
Triin (36) sai oma esimese lapse kaks ja pool aastat tagasi. Algusest peale ootas ta elevusega imetamist, kuid pärast sünnitust see paraku kohe ei õnnestunud. Lilli ei saanud rindadest piima hästi kätte. Kõiksugu meetodeid ja asendeid proovinud, pakkus sünnitusmaja ämmaemand Triinule silikoonist nibukaitset, aga sai peagi nõustajakt teada, et see on kõige kohutavam asi üldse.
Naine oli rõõmus, et saab sellega imetada. Pärast nädalat kodus hakkas Triin aga uurima teiste emade soovitusi ja jõudis infoni, et parem oleks ikkagi õpetada lapsele imemist nibukaitsmeta. “Soovisin ka ise, et laps saaks abivahenditeta rinnast piima kätte, ja kõige loogilisem lahendus tundus imetamisnõustajaga ühendust võtta.”
Nii otsiski Triin välja nõustaja ja helistas talle. “Rääkisin, et mul on nädalane laps, kes võtab rinda läbi nibukaitsme, mispeale nõustaja läks väga emotsionaalseks. Ta seletas, et see on kõige kohutavam asi üldse! Ta palus luba kohe minu juurde tulla.”
Triin ehmus, et mida hullu ta nüüd oma lapsele küll teinud on, andis nõustajale aadressi ja paari tunni pärast oli too kohal. “Nõustaja ütles, et põletikurisk on nibukaitsmega nii suur, et sellest tuleb kiiremas korras vabaneda. Kui selgitasin, et laps ei oska ilma imeda, kinnitas nõustaja, et see tuleb sünnitraumast. Põhjus seisneb selles, seletas ta, et kui Lilli sündis, panin ta väevõimuga rinnale ega andnud talle võimalust sünnituslaual mu rinnani roomata. Nõustaja sõnul on eduka imetamisteekonna eeldus, et beebi pannakse pärast sünnitust esmalt ema kõhule ja antakse talle aega. Vastsündinu ise otsustab, millal soovib sööma hakata, ja roomab siis rinnani.”
Triin, äsja sünnitanud ema, tundis end süüdi, et polnud lapsega kõike algusest peale õigesti teinud. Nõustajal oli sealsamas ka lahendus välja pakkuda. “Ta ütles, et võtaksin kohe oma ülakeha paljaks ja paneksin alasti lapse enda kõhule. Ta kinnitas, et beebi peab sünnijärgse hetke nüüd uuesti läbi elama, et ta oskaks edaspidi õigesti imeda.”
Triin tegi, nagu palutud, võttis end nõustaja silme all paljaks, pani Lilli endale kõhule ja jäi lamavas asendis ootama, millal laps ta rinnani roomab ja selle ise suhu haarab. “Me lebasime seal tund aega niimoodi! Lilli nuttis hüsteeriliselt, sest tundis piima lõhna, aga süüa ei saanud. Mina nutsin, sest laps oli õnnetu. Imetamisnõustaja aga vaatas meid, silitas mu pead ja kinnitas, et jätkaksime, küll Lilli saab hakkama. Seda ei juhtunud. Tunni möödudes tõusin püsti, panin nibukaitsme oma rinnale ja ütlesin, et sellist asja ma rohkem läbi teha ei kavatse – ma ei suuda last niimoodi nutmas vaadata!”
Triin imestab kogu loo üle siiani. “See kõik juhtus nii äkki, et mul ei olnud isegi võimalust kaaluda, kas mulle nii äärmuslik lähenemine sobib. Pärast imetamisnõustaja lahkumist olin nii suures šokis, et koju tulnud mehele rääkisin asja suure nutu saatel.”
Triin imetas Lillit lõpuks aasta aega, esimesed kaks kuud nibukaitsmega. Ühel hetkel võttis laps rinnapiima vastu kaitsmeta.
