Kuid laps ei piirdu vaid ühe sümboliga – luti kõrval saavad tähtsaks ka lapse oma tekk ja kaisuloomad. Sümbolite loomine ja omaksvõtt on osa arengust. See on iseseisvumise algus: laps rahuneb lutti imedes, tundes oma armsa teki ja kaisukaru pehmust ning tuttavat lõhna.

Kui laps läheb rinnapiimalt või pudelilt üle lusikaga söömisele, väheneb vajadus lutti imeda. Lutist loobumine on arengu loomulik osa. Sellest on lihtsam loobuda, kui lapsel on tekkinud tugev side teiste turvaesemetega – kaisu­looma või tekiga või kasvõi ema-isa kampsuniga.

Vanemana saad kaisulooma tähtsusele ise kaasa aidata, näiteks annate kaisuloomale koos nime; räägid looma häälega, et Mõmmi tahab tuttu minna ja kutsub last ka; Mõmmi ütleb, kui kallis laps talle on; ta on alati kaasas, kui on vaja kusagile sõita. Magama minnes sätid tekikese lapse juurde ja ütled: “Näed, sinu armas tekk on siin, nüüd saad rahulikult magama jääda. Homme tuleb jälle tore päev!”

Tähendusrikkad suhted mõne kaisuloomaga on lapse arengus olulisel kohal. Nii nagu Mõmmi pakub lapsele tuge, hoolitseb laps Mõmmi eest, pakub talle süüa, laulab unelaulu. Oskus ise kellegi eest hoolitseda annab lapsele enesekindluse ja tunde, et ta saab hakkama.

Lutt võiks ajapikku oma tähtsuse kaotada ja märkamatult kuhugi jääda. Kui lutt on võtnud kaisulooma positsiooni, on sellest raskem loobuda, sest lahkumine, millegi olulise kaotamine ongi emotsionaalselt raske. Nii on loodud kohad, kuhu lapsed saavad luti viia. Kui lutist loobumise rituaal läbi teha, siis turvaliselt, nii et kaisuloom on lapse lohutamiseks kaasas.

Me kõik vajame, et meie tunded oleks hoitud, ja soovime, et teatud maani tuleksime ise oma tunnetega toime. Siin aitavad meid niisugused turvatunnet kandvad sümbolid, millest pole vaja loobuda. Kui Mõmmi kui sümbol on lapse meeles kindlalt olemas, saab ta mõttes lapsele julgustust pakkuda.