Millest keegi ei räägi: mul on laps, aga ma ei taha ema olla

Emarollis naiste nõustamisele keskendunud psühhiaatri ja tema patsiendi vestlus tõi pinnale hingekriipivad ülestunnistused. Kui naine tunneb maast madalast, et emakohustused ei ole tema jaoks, siis kas tasub kuulata "vanemaid ja targemaid", kes ütlevad, et ta ei tea midagi ja küll see kõik muutub, kui ta lõpuks lapse saab?

Inimesed ütlesid: mis siis, et sul on alguses kõhklused, need kaovad, kui lõpuks lapse sülle võtad, teda puudutad, tema eest hoolitsed... Aga mis siis, kui need tõrksad tunded ei kao?

LOE KA: Lapse sünd viis lahku: on paratamatu, et naine armastab last mingil hetkel rohkem kui meest

Isegi noorena, kui Anne oma elu täiskasvanuna ette kujutas, tundus talle lastega tulevik keerulisena. "Ma ei näinud, et lapsevanemaks olemine tekitaks minus elevust ja võiks mulle rõõmu tuua. Mul oli tore lapsepõlv, ma olin armastatud. Nii et laps olla oli tore. Kuid minu jaoks oli vanema rolli nägemine väga üle pea käiv - see tundus täis ohverdusi ja kannatusi.

Koos psühhiaatriga jõuti selgusele, et selline mulje jäi Annele oma ema ja tädi kõrvalt jälgides. "Nägin, et nad seadsid esikohale kõik teised peale enda. Nemad ärkavad hommikul, koristavad maja, teevad süüa ja kulutavad raha, mis neil on, lastele, oma meestele, ümbritsevatele inimestele ning ei hoolitse tegelikult enda eest.