Väljaspool kodu meil pere pesamunadega suuri probleeme, karjumist ja trampimisi ette pole tulnud. Oleme saanud kõik rahulikult arutades selgeks räägitud. Muidugi on olnud olukordi, kus peame veidi emotsionaalsemalt arutama, et miks just nüüd ja kohe me seda asja ei saa. Lõpuks nad siis lepivad või valivad midagi sellist, mida tohib.

Kui olemegi poes mõne teise lapse jonni kuulnud, siis arutavad nad isekeskis, et miks need lapsed küll nii karjuvad, kas nad siis tõesti ei saa emmega sellest rääkida.

Muidugi ei saa ma väita, et meil jonnimist üldse ei ole. Aga kui jonn hakkab tulema, siis esimese asjana ma küsin, et kas see on "mina tahan" jonn? Tihti tuleb lastel siis hoopis naer peale ja jonnimise põhjus ongi juba unustatud.

Aga on ka päevi, mil naljatamine ega miski muu ei aita. Ilmselgelt on lastel raske aru saada, mis nendega toimub ja miks nad ei saa oma tunnetega hakkama. Neil päevadel ja rasketel hetkedel püüan ma alati laste jaoks olemas olla, sest oleme üks pere ja saame kõigest koos üle.

Ühel laupäeval istusime koos Getteriga saunalaval. See on meie kvaliteetaeg, sest oleme ainult meie kahekesi. Äkitselt küsis Getter: "Emme, kas sina ka pisaratega nutnud oled?" No mida sa vastad, ikka olen ju. Getter küsis edasi: "Millal? Meie ei ole näinud." Vastasin, et nutan salaja, kui nemad magavad, sest ei taha neid muretsema panna ja näidata, et ma kurb olen. Getterile ei andnud see rahu ja ta uuris ikka edasi, et miks ma nutnud olen, nemad pole ju mind löönud või on ehk keegi teine seda teinud...

Ma tegelikult veidi ehmusin selle jutu peale ja püüdsin seletada, et alati ei pea lööma selleks, et valus oleks. Vahel nutetakse seepärast, et meel on kurb või on keegi hingele haiget teinud. Getter uuris edasi: "Kui me jonnime, kas sa siis oled ka kurb?" Mina vastasin, et ikka olen.

Natuke aega oli vaikne. Siis vaatas Getter mulle sügavalt silma ja ütles: "Me püüame sind mitte enam kurvaks teha, et sa ei peaks nutma ja oleksid alati rõõmus." Silmad juba veekalkvel vastasin, et ma olengi väga rõõmus ja alati õnnelik, et mul on nii ägedad ja armsad lapsed. Rohkem me sel teemal enam ei rääkinud, aga hingeteema jäi Getterile siiski südamesse.

Mõned nädalad hiljem sõitsime Peipsi äärde, lastel oli aega omi jutte rääkida ja mulle meeldib väga nende arutelusid kuulata. Getter mainis, et emmel on hing, mis haiget saab ja Karl vastas siis, et hing on ju surnud inimene maa peal. Märt jälle leidis, et hing on hoopis taevas. Lõpuks ütles Getter, et ju siis on mitu hinge. Üks on inimese sees, mis võib haiget saada ning teine maa peal ja kaitseb elavaid.

Olen õhtuti, kui lapsed juba magusasti magavad, tihti mõelnud, kui tühi ja kurb oleks elu ilma lasteta. Nende käest kuuleb sellist elutarkust, mis paneb täiskasvanudki oma elu üle mõtisklema. Muidugi peavad suured inimesed ennast kontrollima, mida ja kuidas lastele rääkida, sest kunagi ei tea, kuidas laps sellest aru saab või mis talle segaseks jääb. On suur õnn, et minu lapsed armastavad kõike koos arutada ja kui midagi segaseks jääbki, siis on ju emme olemas, kelle käest üle küsida.