“Kui Rasmuse hommik algaski rõõmsalt, siis poolest päevast muutus ta aina tujukamaks. Teda ärritasid pealtnäha lihtsad asjad: valet värvi taldrik, üks legoklots ei haakunud teisega, issi asemel pidi emme teatud asju tegema või ei saanud ise sokke jalga.” Et Sandra (30) ootas samal ajal Hannat ja oli tavalisest passiivsem, arvas ta esiti, et poeg nõuab sel viisil tähelepanu...

Mida aeg edasi, seda hullemaks nutuhood muutusid. Poiss, kes enne polnud üle minuti-kahe nutnud, võis nutta kümneid minuteid järjest. "Proovisin kõike, kuid tulutult, pigem tegid minu reaktsioonid asja hullemaks,” mäletab ema, kes süüdistas end, et ei oska last kasvatada. 

Teise lapse kaheseks saamise eel oli Sandra sarnaseks jonnikatsumusteks tänu kogemusele ning raamatutele-loengutele paremini valmistunud ja räägib, mis nende peret tõeliselt palju aitas ja usub, et see aitab teisigi vanemaid. Psühholoog selgitab ja annab omalt poolt samuti nõu

Jaga
Kommentaarid