Britt Erneweini neljas sünnitus: ainus, mida kuulen, on aparaatide alarmeeriv karje. Arst näpistab mind ja keelab silmi sulgeda. Ma ei suuda...

Ma pressin ja arst vajutab samal ajal tugevalt mu kõhule. Nii mitu korda järjest. Ainus, mis väljub, on veri. Ma ei suuda enam helisid eristada, mu pilt hägustub. Vaatan vererõhunäitu ja see näitab 25.

Külm hommik, tavapärane kontroll. Selgub, et lootekott on rebenenud ja kuna keegi ei tea, millal see juhtus, ei saa me võtta riski. Sünnitust hakatakse nüüd ja kohe esile kutsuma. Mu sünnitusi on ennegi esile kutsutud, seega olen optimistlikult meelestatud.

Seekord läheb aga kõik teisiti.

Ämmaemanda näol on ilme, mis annab märku, et midagi on korrast ära. Ta palub mul pressida. Kuigi kasutan kogu jõudu, on see tulutu. Vererõhuaparaat, mis juba mitmeid tunde mu käe külge aheldatud, hakkab piiksuma. Ämmaemand vaatab järgemööda nii mind kui monitori ja palub veel ja veel ja veel pressida. Tunnen, kuidas miski minust välja voolab. See on veri. Siiani väga rahulik ämmaemand on äkitselt tunduvalt konkreetsem ja ütleb, et järgnev on väga ebameeldiv, aga tal ei ole valikut. Samal ajal kui mina pean pressima, vajutab tema tugevalt mu kõhule. Nii mitu korda järjest. Ainus, mis väljub, on ikka veel veri. Mu pilt muutub häguseks. Kuulen justkui kuskilt kaugelt, kuidas abikaasale öeldakse, et oleks parem kui ta ära läheks, sest järgnev võib olla väga häiriv. Ta ei nõustu lahkuma