Mis paneb mind meenutama oma vanaema – tema oli minu elu kõige esimene armastus. Reaalne tunne, mida tajun siiamaani. Vanaema kandis mind kätel. Jah, sõna otseses mõttes pakkus ta alati ka jalutuskäigul, et võtab mind sülle, ja toas olles kutsus põlvedele. Ma magasin ööd tema kaisus ega lasknud temast kunagi lahti. Vana Rigaga pestud pesu nöörile riputamine, kummikeks vanaema vanade pükste kummiga ja need mitmed onnid kodu lähedal...

Võib-olla olen ma egoist, aga soovin, et kõigil lastel oleks oma vanavanematega side.