Pooleteisekuuse beebiga haiglas. Ema meenutus: arsti sõnad „Ema, me peame rääkima,“ kukutasid mind ahastusest voodile

Kui sõbranna andis teada, et ta pooleteisekuusel beebil on palavik ja nad suunduvad igaks juhuks Tallinna lastehaigla EMOsse, poleks meist kumbki uskunud, et nad veedavad nädala haiglas. Veel vähem oleksime osanud oodata, et selle nädala lõpuks satun minagi oma vastsündinuga sama diagnoosiga samasse osakonda.

Ilmselt on emadel mitmeid hetki, kus tagantjärele targana nii mõndagi muudaks. Nii mõtlen minagi, et kui reedel kahtlustasin, et lapsel on palavik, oleksin pidanud kohe ta temperatuuri mõõtma, mitte alles pühapäeval. Elektroonilise termomeetriga kulunuks selleks mõned sekundid, aga oma naiivsuses uskusin, et laps on terve. Me oleme ju kogu aeg kodus olnud või kahekesi vankriga kodulähedasi tänavaid avastanud. Kuidas oleks võimalik, et ta on haigestunud?

Kui pooleteisekuune Kiara magas laupäeva öö nii, et vaid korra söömiseks ärkas, hakkasin aga kahtlustama, et äkki ikka… Mõõtes sai selgeks, et jah, Kiaral on 38,5kraadine palavik. Kiirabi jõudis meieni kümne minutiga ja nende termomeeter näitas sarnast tulemust. Meid võeti auto peale ja sõidutati Tallinna lastehaiglasse. Seal saime peagi ootamatu diagnoosi, mille taga peituva sain teada aga alles pika guugeldamise tulemusena.