Kui teismeline on depressioonis, tasub abi otsida kohe! „Nädal enne enesetappu käis ta tantsutunnis, kus naeratas...“

„Piiri teismeea tujukuse ja vaimse tervise probleemi vahele on väga raske tõmmata,“ tunnistab poolteist aastat tagasi suitsiidile tütre kaotanud Karmen. Ta paneb südamele, et depressiooniga ei tohi abi otsimist edasi lükata. Tema tütar jõudis ravini liiga hilja.

Depressioonis teismeline pole mitte ainult kurvameelne, vaid sageli kergesti ärrituv, ärev, jõuetu, hajevil või loid. Karmeni sõnul andis Liisa depressioon paar aastat enne suitsiidi endast märku just tõrksusena. „Ta muutus riiakaks, tekkisid konfliktid, mitmed sõprussuhted purunesid. Ka kodus oli ta hoopis teistsugune: tõrjuv, ei tahtnud, et keegi tema tuppa tuleks või tema asju puutuks,“ meenutab naine. „Algul pidasin seda puberteediks, kuni nägin, et siin oli miskit muud.“

Ema ja tütar hakkasid käima pereteraapias, aga see jäi koroona­pandeemia tõttu pooleli. Ravini jõudis Liisa alles 18aastasena ja kuna ta oli täisealine, jäi ema sellest kõrvale. Psühhiaater kirjutas Liisale antidepressandid ja suunas psühholoogi juurde. Neiu ise loobus tablettidest, sest ei tundnud, et neist oleks abi. Psühholoogi vastuvõtule jõudis ta liiga hilja ja neil ei tekkinud head koostööd.