Eva Kolditsa kolumn | Mälestused lapsepõlvest peidavad end lõhnades ja kulunud esemetes

Varahommikune Narva rong väljub Balti jaamast. Jään seal tukkuma. Küllap lausa magama, sest ärkan alles lõhna peale, mis Kiviõli jaama jõudes sõõrmetesse tungib. Õli lõhn.

Hetkel, mil seda lõhna tunnen, asendub voolujooneline oranž „porgand“ ühe teise rongiga ühest teisest ajastust. Ma istun rongis, vaatan aknast välja ja olen õnnelik, sest see lõhn tähendab, et hakkan varsti kohale jõudma oma lapse­põlve kõige turvalisemasse paika – Tädi juurde. Inimese juurde, kel pole vanust, sest ta on aegade algusest olnud minu jaoks vana; kelle kohalolu tähendab rahulikult magatud öid, pikki hommikuid, kartuli­putru ja vorstikastet